Tähelepanu!

www.keskerakond.com säilitab ainult blogi teksti koopiat ja need pole avatud kommentaariks. Tekstid on kirjutatud eesti keeles ja arvuti tõlge tekstist mõnes teises keeles võib sisaldada vigu.

Blogide postituste kalender

september 2010
E T K N R L P
« aug    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Lehekülje uuendamine

Kui soovid teatada mõnest uuest keskerakondlase blogist siis kasuta aadress www.keskerakond.com/kontakt

Kunstimuuseum, kunstimuuseum


Londonis õppides jäi minu kooliteele Trafalgar Square ning sellel asuv Briti kunstimuuseum The National Gallery. Sinna sisseastumine ning maalide vaatamine polnud sugugi keeruline. See on muuseum, mis peidab endas aardeid alates Leonardo da Vinci teostest kuni Manet, Monet ja impressionistideni.


Eile viibisin KUMUs näituse Eesti kunst paguluses avamisel. Miks KUMU küll ei jää tee peale ette, vaid sinna tuleb ekstra minna? See retooriline küsimus ei vaja vastust. Kuid sisaldab soovitust tormisel nädalavahetusel see retk ette võtta.

Välis-eesti kunstnikud on väga eriilmelised. Näha saab töid, mis Eestis väljas esmakordselt. Tegemist on kunstnikega, kelle tööd täna kuuluvad erakogudesse Rootsis, Kanadas ja USA-s.
Kuni aastalõpuni avatuks jääval näitusel on eksponeeritud kunstnike tööd Eduard Viiraltist Mark Kalev Kostabini. Minu personaalne lemmik on Tiit Raid. (tema nimele klikkides avaneb lehekülg maalidega)

Tema neli maali olid eksponeeritud seinal, mille ülaservas oli tsitaat sõnumiga, mille täpne sõnastus mulle meelde ei jäänud. Sõnum selles aga kõlas, et kodumaast eemal olek mõjub kujutavale kunstnikule veel rängemalt kui keelebarjääri pärast kannatavale kirjanikule või näitlejale. Kuid näitusel palju kannatust ja muserdust silma ei paistnud. Seda oli, kuid värvikirevust ning elujaatust samapalju.
Ega muud kui minge ja vaadake ise!

Oravast Rae vallavanema võsuke käis poes viinavargil

„Kurat, viina tahaks! Nii tahaks viina! Raisk, isa taskuraha on ka kõik maha joodud juba. Mida teha? Lähen toon poest juurde. Võtan tasuta. Jah, varastan. Mind ei huvita, sest mina olen Rae vallavanema poeg. On selge?! Teen, mida tahan!”. Nii võis mõelda reformierakondlasest Rae vallavanema Veigo Gutmanni poeg Eric Gutmann, kui ta asus teele poest alkoholi varastama. Seda olevat ta teinud Jüri aleviku Konsumi poes 9ndal augustil, 10ndal saadi ta aga lõpuks kätte. Millegipärast politsei vaikib ja keeldub teavet jagamast.

Samas vallavanema poegade jaoks ei olevat see esimene kriminogeenne „saavutus”. Rae valla foorumis kirjutatakse järgmist: „No oleme ausad, see ei ole esimene kord, sest vallavanema pojad on ennegi Konsumist varastanud. Need pojad ongi Jüri suuremad pätid ja ega isagi oma korralikusega hiilga!”. Teine vallaelanik küsib: „Kas see on sama mehehakatis, kes vallalt 30 tuhhi spordiraha sai? Tulemusi pole ja nüüd raha ka otsas?”. Kui juba lapsele on sisendatud, et ta võib teha, mida tahab ja puudub karistatuse tunne, siis ega midagi head sellest ei tule. Teatavasti – vargaks ei sünnita üleöö.

„Keri p...i, õpetaja!”
Jüri gümnaasiumis olevat leidnud aset järgmine situatsioon. Üks õpetaja oli kuuldavasti avastanud Rae vallavanema poja suitsetamas ning kutsus poissi korrale, millele tuli kiirelt vastus: „Keri p...i!”. Kui järgmisel päeval kutsuti vallavanem Gutmann kooli, olevat too oma poja käitumise peale irvitanud: „Kas sa siis aru ei saanud, kuhu mu poeg sind saatis?”. Kui keegi arvab, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua, siis elu tõestab vastupidiselt, et jõuab küll – lausa vallavanemaks.

Varastest pojad – kas reformierakondlaste traditsioon?
Reformierakondlasest praeguse rahandusministri ja kunagise rahvasaadiku Jürgen Ligi teismeline poeg tabati mõned aastad tagasi Stockmanni kaubamaja noorteosakonnas 3263 krooni eest rõivaid varastamast. Päev hiljem otsustas isa poja kuriteo pärast riigikoguliikme kohalt tagasi astuda.

„Raske oli selle koorma ja saladusega käia,” kommenteeris Ligi oma lahkumist tollal. Kui keegi arvab, et tegemist oli millegi ülla, suuremeelsega ja riigimehelikuga, siis ta eksib. Need olid kalkuleeritud demagoogilised sõnad ja võlts kahetsus, kuna tegelikult olid paari kuu pärast ees ootamas järjekordsed Riigikogu valimised, mistõttu oli tarvis teema kiiresti maha võtta. Valijal on teatavasti haugi mälu. Mõni kuu sinna ja tänna ning kõik on juba unustatud. Aus mees oleks Ligi olnud siis, kui ta ei oleks 2003. aasta Riigikogu valimistel kandideerinud.

Kui Gutmann oleks aus mees, järgiks ta Ligi eeskuju...
...ja astuks Rae vallavanema kohalt vabandades tagasi. Seda, mis "mees" Veigo Gutmann on, näitas ta juba selle aasta jaanuaris oma koalitsioonipartnerit reetes. Oleks väga naiivne muidugi loota, et ta pärast selliseid suure vaevaga läbi viidud poliitilisi mahhinatsioone, vallavanema koha haaramiseks, oma uuest positsioonist loobuks.

Gutmann tagasi ei astu, kuna tema pole mees, kes näeb ennast Riigikogus, vaid tema on oma elu tähetunni praeguses unistuste ametis juba saavutanud.

Rae endine vallavanem Raivo Uukkivi kirjutab Raekodaniku foorumis väga tabavalt selle juhtumi kohta: „Vanades demokraatiates piisaks tagasiastumiseks vähemastki, nt vallavanema omanduses oleva firma vallaobjektidel töötamisest. Uutes demokraatlikes maades ilmselt sellist poliitilist kultuuri pole veel juurdunud. Selleks läheb aega.”

Kui isa Veigo Gutmann, kes peaks olema kõigile teistele vallaelanikele heaks eeskujuks, ei saa hakkama oma perekonna ohjamisega, siis kuidas saab eeldada, et ta tuleb ühe Eesti suurima ja jõuakama valla juhtimisega toime. Õnneks on Rae vald tänu eelmise vallavanema keskerakondlase Raivo Uukkivi tublile tööle rahaliselt suurepärases seisus ja laenukoormus pea et olematu. On, mida mõnel oraval kihva keerata.

Mida teha kodustatud Pihliga?

Viimasel ajal on meedia pahameel lahvatanud just sotside suunal – küll kritiseeritakse president Ilvest, küll arutatakse selle üle, mida punase roosi kummardajad ka head viimasel ajal teinud on.

Ja loomulikult vaadatakse ikka ja jälle sotsiaaldemokraatide juhatuse ning esimehe, kunagise lugupeetud seltsimehe, praeguse austatud hr. Jüri Pihli poole. Ühtede arvates on sm. Pihl piisavalt pädev sotse juhtima – tegu ikkagi suurt kompramatti omava tegelasega, kelle “rusikas vastu pead” poliitika aitas mõne arvates meie maanteedel oluliselt vähendada liiklussurmasid. Teiste arvates hoolib Pihl aga ainult koalitsioonist Keskerakonnaga Tallinnas ja oma töökohast. Sest sotsiaaldemokraatide valija on vasakpoolsete vaadetega valija, kes Keskerakonda silmaotsaski ei salli. Kuid nüüd tundub, et need kaks parteid on lausa leivakannikaid ühte kappi panemas.

Tool kõigub

Pihli personaalküsimus on sotsidel päevakorras olnud ka enne. Meenutagem või “legendaarset” kuriteoteadet, mille endine siseminister Kaitsepolitseile reformierakondlastest ministrite kohta kirjutas ja mille avalikuks tulemisele Pihli poolt ports segaseid vabandusi järgnes. Ka siin kutsuti SDE esimees vaibale, kuid vaipa alt veel ära ei tõmmatud.

Täna aga tool kõigub. Erakonna volikogu on öelnud oma arvamuse ja meedia surve jätkudes saavad ka lihtsotsid aru, et Pihliga kaugele ei sõida. Sest keskerakondlaste puudel pole loom, keda punases raamatus mainitaks. Vastupidi – jahilubasid puudli kõmmutamiseks jagatakse meelsasti ja milliseks saab kujunema muidu parlamendi tasemel opositsioonierakonna eeliseid nautiva erakonna häältesaak ja koostöövõimalused valitsusega, võib siit igaüks järeldada.

Ehk seega, Pihl on hädas. Mees, kelle kamandada oli pikka aega Kaitsepolitsei, endine siseminister, väidetavalt suurima kompramapi omanik, on kaotamas juhtpositsiooni oma parteis. Ja seoses sellega võib Savisaar omakorda oma lõa otsast kaotada sotsid.

Pihli päästab Skorzeny?

Pole aga hullu – appi tõttab Eesti suurim erakond ning nii nagu Hitler päästis Mussolini oma kaasmaalaste vangistusest, nii tahab ka meie diktaatorlike maneeridega staarpoliitik oma sõpra päästa ja seeläbi liitlast säilitada. Ja nii ongi Keskerakonna propagandalõuad justkui omaaegse legendaarse Saksa komandöri Otto Skorzeny langevari lahti läinud ning sõnum lihtsotsidele on selge – heidate Pihli ühe parda, lendate Tallinnas ka ise.
Omaette küsimus on muidugi see, kas see Pihli aitab. Pigem on taoline küünarnukitunne just see, mis nii erakonna liikme kui valija ettevaatlikuks teeb – kui SDE esimeest hoitakse positsioonil teise erakonna toega, siis tuleb ka SDE programmi ja iseseisvusesse suhtuda tõsise kahtlusega.

Ja kui lõpuks läheb nii, nagu läks Karel Rüütliga (ehk Rahvaliidu asemel sai Pihl hoopiski käputäie rahvaliitlasi), siis võib ka see avantüür lõppeda Pihli astumisega Keskerakonda. Ja nii võibki praegune Tallinna linnapea ja taaskord tulevane opositsioonierakonna esimees vaid kukalt sügada ja küsida – mida teha kodustatud Pihliga?

Jaan Poska konverentsil 2. septembril 2010 Teaduste Akadeemias

 Austatud konverentsil osalejad,

Jaan Poskast rääkida või kirjutada on ühtpidi lihtne ja teisalt jälle väga raske. Kõik Eesti ajalugu vähegi tundvad inimesed teavad ju tema olulisemaid teeneid meie riigi ees ja võivad seetõttu kaasa rääkida. Samas oodatakse aina midagi uut, ja seda on võimalik lisada ainult siis, kui teha põhjalikku uurimistööd. Ma usun, et värske koguteosega on niisugune töö tehtud.

Jaan Poska pakub huvi ja uurimisainet kindlasti mitmes mõõtkavas – nii sise- kui välispoliitilises, nii ajaloolises kui tulevikuperspektiivis, nii omavalitsuse kui riigikorralduslikus aspektis, nii Tallinna, Eesti kui ka Euroopa mõõtmes. Loodan, et selleski osas suudab see mahukas raamat rahuldada ka kõige nõudlikumaid lugejaid.

loe edasi

Kõne Juhkentali Gümnaasiumi 1. septembri aktusel

Armsad noored, lugupeetud õpetajad, sõbrad ja sugulased!

Kooliaastat alustatakse alati soovidega, sest see on igasügisene uus algus. Teele soovitakse ikka midagi kaasa. Kooliteele niisamuti, olgu teda jäänud käia nii pikalt või lühidalt kui tahes.

Minagi tahaksin teile, noored, täna, 1. septembril, mida Eesti Vabariigis tähistatakse tarkuse päevana, algavaks õppeaastaks kaasa anda kolm soovi. Kas nad täituvad, sõltub ainult teist endist, sest eelkõige olete teie ise oma soovide kuldkalad. Niisiis ma soovin teile.

loe edasi

Tervitus kodugümnaasiumile!

Lugupeetud direktor! Austatud õpetajad ja lapsevanemad. Head õpilased ja sõbrad!

Tervitan 1. septembri puhul kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi. Head uut aastat teile!

Nii nagu vist kõigile täiskasvanutele, on ka mulle mu kodukool siiani armas ning eriti palju häid mälestusi on mul seetõttu, et töötasin siin peale 12. klassi lõpetamist veel poolteist aastat huvijuhina.

Suure-Jaani Gümnaasiumis on õppinud palju tuntuid ja vähemtuntuid oma ala tippe, kes on aidanud kaasa meie linna, valla ja Eesti riigi arengule. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, sest enne läheks issanda päike looja ning te teate neid niigi. On kultuuri-, majanduse- ja riigitegelasi, teadlasi, sportlasi, poliitikuid, arste, õpetlasi, ärimehi ning lihtsalt häid ja
toredaid tööinimesi. Suure-Jaani Gümnaasium on parim kool!

Viimasel ajal räägitakse kogu aeg koolireformist - koolide sulgemisest, liitmisest ja lahutamisest. Kusjuures otsustamisel võetakse tihtipeale aluseks vaid arvud ja raha. Aga kool ei ole vabrik! Kool ei pea tootma rahalist kasumit! Koolil on palju suurem ülesanne ja väärtus – ta peab kasvatama tublid riigikodanikud. Seepärast suhtungi mina kõigisse nendesse reformidesse ettevaatlikkusega ja üht ma ütlen – Suure-Jaani Gümnaasium peab säilima! Suure-Jaanis peab olema gümnaasium!

Meie maal ei ole kulda, naftat, teemante. Meie rikkuseks saab olla üksnes haritud kodanik. Haritud kodanik ei ole enam mitte pelgalt võimalus, vaid suur vajadus. Teie põlvkonna tarkusest hakkab sõltuma nii Eesti kui ka terve planeedi tulevik. Täna elame me sellises maailmas, kus isegi paigalpüsimiseks on vaja pidevas liikumises olla. Teadmised ongi
eeltingimuseks, et mõista kiiresti muutuvat elukeskkonda ja seda säästa. Paljud probleemid ei tulegi niivõrd pahatahtlikkusest kui harimatusest ja teadmatusest. Teie peale on pandud suured lootused!

Tervitan kõiki 1. klassi mudilasi! Teil on täna esimene koolipäev, ja uskuge mind – see tähtis päev elus jääb teile elu lõpuni meelde!

Tervitan ka vastseid abituriente - olgem ausad, esimese eksamini, lõpukirjandini, ei ole enam kaua jäänud, kõigest mõni kuu. Mina kirjutasin oma lõpukirjandi teemal „Elu tegelikest ja näilistest väärtustest“. Soovin teile, et te oskaksite neil kahel asjal vahet teha – mis on tegelikult oluline ja mis mitte.

Ilusat kooliaasta algust teile kõigile!

(Olen Suure-Jaani Gümnaasiumi 54. lennu vilistlane)

Härrased, teritage oma hügieenitarbed!

Tegelikult on mul poliitikast juba täiesti kõrini. Eestis pole poliitikal kanda mitte ainult riigi (taand)arendamise roll, vaid lisaks eelmainitule täidab avaliku sektori juhtimine ka meediatsirkuse, kukevõitluse, ärategemise ning teiste ja iseenda lollitamise rolli.

Aga sellest hoolimata pole ka minul kui kodanikul poliitikast pääsu. Sest pea igal aastal toimuvad valimised ja seetõttu avastad ikka ja jälle kellegi siiraste silmadega lõusta oma maksmata arvete hunniku vahelt. Ja igal õhtul koosneb uudistesaade ju põhiliselt ikka sellest, kes kus ja kui suure rusikaga kellelegi kannikate vahele virutanud on.

Erinevalt tegelikult näiteks kasvõi Soomest, kus riigis ja omavalitsustes peegelduvat suhteliselt harva puudutatakse. Ainult siis, kui seal tõesti midagi olulist toimub. Ja kuna Soomes poliitikutevahelised kokkulepped peavad ja koalitsiooni moodustavad need, kes enim hääli said, siis ei toimugi seal suurt midagi.

See-eest meie elu on huvitav. Kes on näinud vanglaelulist sarja “Oz”, on näinud ka meie poliitikatelgitaguseid. Sellises laias joones muidugi – meestevahelisi lähisuhteid ehk on meie lugupeetud esihärrade hulgas siiski mõnevõrra vähem kui seda oli sarjas “Oz”.

Ent siiski – oluline osa ajast kulub laua taga istumisele ja arutamisele, keda ja millise hambaharjaga dushi all pussitada tuleks. Ja kas latiinode jõugu juhi kõrvaldamine areenilt võib veel kellelegi peale muhameedi-usuliste positiivselt mõjuda.

Eks samalaadseid analüüse tehakse ja kokkuleppeid sõlmitakse ka siin, meie kodumaal. Ja kuna lähenemas on Riigikogu valimised, siis on selge, et hambaharjad on juba ammu teritatud ja ootavad vaid seda õiget hetke ja õiget isikut, kelle otsas oma torkevõimekust näidata.

Siinkohal ongi mõistlik vaadata, kes keda on võimeline pussitama. Alustuseks räägiks Rohelistest ja Rahvaliidust, kellel polegi hambaharja ja kes tegelikult on juba areenilt kadunud. Rohelised on hääbumisega ise hakkama saanud, Rahvaliit sai abi meie riigi uurimisorganitelt.

Järgmisena võtaks IRL-i, kelle seis on keeruline. Iseenesest võiks ju reitingutes kolmandat kohta hoidev parempoolne partei rahul olla – koalitsiooniks Reformierakonnaga piisab nende häältest küll. Ainult et on see hea mõte?
On ju Ansip suutnud käesolevale valitsusele vajutada oma pitseri nii heas kui halvas – võtame majanduskriisi või kärped, kuid võtame ka näiteks euro, mille tulekut paljud ei uskunud ja mille kursiks rahavahetuspunktid ennustati kõikvõimalikke õudusunenägusid. Mina on teinud aga Aaviksoo? Muidu ju tubli mees, kui ainult seda vabaduse samba saagat poleks… Või Luukas? Või Kiisler? Parts? Pomerants? Nende näod ju euroga ei seondu… Ehk seega oleks kambakas näiteks sotside ja Keskerakonnaga teretulnud ja Laar saaks oma kauaoodatud kolmanda tulemise.

Reformierakond võib ennast kindlalt tunda. Tõenäoliselt jagub valimistelt saadud kohti nii selleks, et abielluda IRL-iga või siis mõne teise parteiga. Abielu IRL-iga aitaks hoida viimaste reitingut madalal, kuna nii ei saaks ju Laari erakond riigijuhtimise negatiivsest poolest eemalduda ega opositsioonis laamendada. Koalitsioon Keskerakonnaga oleks huvitav kombinatsioon, kuid ideoloogiliselt sobimatu ja võiks kaasa tuua valijate pettumuse. Samas on oravatel kombeks partnereid vahetada ja tõenäoliselt on isamaalised poised juba piisavalt kaua paadis olnud.

Sotsid. Mh, njah. Kui seda Pihli ees ei oleks, siis võiks sealt ju kõike oodata. Oma hääled saavad nad juhul, kui Keskerakonnast eemalduvad piisava käraga, ikka kätte. Ja kui neid juhiks keegi muu kui kavala naeratusega kõrgelennuline käteväänaja, siis oleksid nad ju täiesti sobilikud partneid. Ehk kui Reformierakond ja SDE hääled kokku saavad, siis võiks ju see olla mõlemile sobilik variant. Ühed saaksid puudlina pumba juurde, teised saaksid üksi otsustada ja rõhuda avalikult maailmavaateliselt mitmekesisele koalitsioonile. Samas saaksid sotsid ju osaleda ka kambakas Reformierakonna vastu, kuid selleks peab olema olukord vastav ja kahe teise partei nõusolek selle tegemiseks.

Keskerakond. Mh… Njah, noh. Eks ta ole. Selleks, et rohelised mehikesed valitsusse saaksid, peavad eelmised kolm ikka päris tülli minema. Kuid ka oravate toetus peab piisavalt palju langema selleks, et üldse oleks võimalik kas nende või kellegi teisega rääkida. Ja nagu teate, siis peavad rahvakeeles “kesikuteks” tituleeritud pirukataldriku kättesaamiseks olema kas valimistel ülivõimsad või teiste poolt palavalt armastatud. Esimest ei paista ja teist ei maksa loota, kuna ka hiilgeaastatel ei tahtnud muud parteid valijate toonasest võitjast midagi kuulda. Kui Reiljan välja arvata, kes poliitilises mõttes tõenäoliselt seetõttu ka teenimatult metssea pähe auklikuks lasti.

Seega härrased – teritage oma hügieenitarbed! Inimesed vajavad tsirkust ja mitte mingit mõistlikku haldusjuhtimist. Sest väidetavalt vaadatakse ka autosporti ainult sellepärast, et seal on lootust kellegi otsasaamist näha.