Viimasel ajal on meedia pahameel lahvatanud just sotside suunal – küll kritiseeritakse president Ilvest, küll arutatakse selle üle, mida punase roosi kummardajad ka head viimasel ajal teinud on.

Ja loomulikult vaadatakse ikka ja jälle sotsiaaldemokraatide juhatuse ning esimehe, kunagise lugupeetud seltsimehe, praeguse austatud hr. Jüri Pihli poole. Ühtede arvates on sm. Pihl piisavalt pädev sotse juhtima – tegu ikkagi suurt kompramatti omava tegelasega, kelle “rusikas vastu pead” poliitika aitas mõne arvates meie maanteedel oluliselt vähendada liiklussurmasid. Teiste arvates hoolib Pihl aga ainult koalitsioonist Keskerakonnaga Tallinnas ja oma töökohast. Sest sotsiaaldemokraatide valija on vasakpoolsete vaadetega valija, kes Keskerakonda silmaotsaski ei salli. Kuid nüüd tundub, et need kaks parteid on lausa leivakannikaid ühte kappi panemas.

Tool kõigub

Pihli personaalküsimus on sotsidel päevakorras olnud ka enne. Meenutagem või “legendaarset” kuriteoteadet, mille endine siseminister Kaitsepolitseile reformierakondlastest ministrite kohta kirjutas ja mille avalikuks tulemisele Pihli poolt ports segaseid vabandusi järgnes. Ka siin kutsuti SDE esimees vaibale, kuid vaipa alt veel ära ei tõmmatud.

Täna aga tool kõigub. Erakonna volikogu on öelnud oma arvamuse ja meedia surve jätkudes saavad ka lihtsotsid aru, et Pihliga kaugele ei sõida. Sest keskerakondlaste puudel pole loom, keda punases raamatus mainitaks. Vastupidi – jahilubasid puudli kõmmutamiseks jagatakse meelsasti ja milliseks saab kujunema muidu parlamendi tasemel opositsioonierakonna eeliseid nautiva erakonna häältesaak ja koostöövõimalused valitsusega, võib siit igaüks järeldada.

Ehk seega, Pihl on hädas. Mees, kelle kamandada oli pikka aega Kaitsepolitsei, endine siseminister, väidetavalt suurima kompramapi omanik, on kaotamas juhtpositsiooni oma parteis. Ja seoses sellega võib Savisaar omakorda oma lõa otsast kaotada sotsid.

Pihli päästab Skorzeny?

Pole aga hullu – appi tõttab Eesti suurim erakond ning nii nagu Hitler päästis Mussolini oma kaasmaalaste vangistusest, nii tahab ka meie diktaatorlike maneeridega staarpoliitik oma sõpra päästa ja seeläbi liitlast säilitada. Ja nii ongi Keskerakonna propagandalõuad justkui omaaegse legendaarse Saksa komandöri Otto Skorzeny langevari lahti läinud ning sõnum lihtsotsidele on selge – heidate Pihli ühe parda, lendate Tallinnas ka ise.
Omaette küsimus on muidugi see, kas see Pihli aitab. Pigem on taoline küünarnukitunne just see, mis nii erakonna liikme kui valija ettevaatlikuks teeb – kui SDE esimeest hoitakse positsioonil teise erakonna toega, siis tuleb ka SDE programmi ja iseseisvusesse suhtuda tõsise kahtlusega.

Ja kui lõpuks läheb nii, nagu läks Karel Rüütliga (ehk Rahvaliidu asemel sai Pihl hoopiski käputäie rahvaliitlasi), siis võib ka see avantüür lõppeda Pihli astumisega Keskerakonda. Ja nii võibki praegune Tallinna linnapea ja taaskord tulevane opositsioonierakonna esimees vaid kukalt sügada ja küsida – mida teha kodustatud Pihliga?

Tegelikult on mul poliitikast juba täiesti kõrini. Eestis pole poliitikal kanda mitte ainult riigi (taand)arendamise roll, vaid lisaks eelmainitule täidab avaliku sektori juhtimine ka meediatsirkuse, kukevõitluse, ärategemise ning teiste ja iseenda lollitamise rolli.

Aga sellest hoolimata pole ka minul kui kodanikul poliitikast pääsu. Sest pea igal aastal toimuvad valimised ja seetõttu avastad ikka ja jälle kellegi siiraste silmadega lõusta oma maksmata arvete hunniku vahelt. Ja igal õhtul koosneb uudistesaade ju põhiliselt ikka sellest, kes kus ja kui suure rusikaga kellelegi kannikate vahele virutanud on.

Erinevalt tegelikult näiteks kasvõi Soomest, kus riigis ja omavalitsustes peegelduvat suhteliselt harva puudutatakse. Ainult siis, kui seal tõesti midagi olulist toimub. Ja kuna Soomes poliitikutevahelised kokkulepped peavad ja koalitsiooni moodustavad need, kes enim hääli said, siis ei toimugi seal suurt midagi.

See-eest meie elu on huvitav. Kes on näinud vanglaelulist sarja “Oz”, on näinud ka meie poliitikatelgitaguseid. Sellises laias joones muidugi – meestevahelisi lähisuhteid ehk on meie lugupeetud esihärrade hulgas siiski mõnevõrra vähem kui seda oli sarjas “Oz”.

Ent siiski – oluline osa ajast kulub laua taga istumisele ja arutamisele, keda ja millise hambaharjaga dushi all pussitada tuleks. Ja kas latiinode jõugu juhi kõrvaldamine areenilt võib veel kellelegi peale muhameedi-usuliste positiivselt mõjuda.

Eks samalaadseid analüüse tehakse ja kokkuleppeid sõlmitakse ka siin, meie kodumaal. Ja kuna lähenemas on Riigikogu valimised, siis on selge, et hambaharjad on juba ammu teritatud ja ootavad vaid seda õiget hetke ja õiget isikut, kelle otsas oma torkevõimekust näidata.

Siinkohal ongi mõistlik vaadata, kes keda on võimeline pussitama. Alustuseks räägiks Rohelistest ja Rahvaliidust, kellel polegi hambaharja ja kes tegelikult on juba areenilt kadunud. Rohelised on hääbumisega ise hakkama saanud, Rahvaliit sai abi meie riigi uurimisorganitelt.

Järgmisena võtaks IRL-i, kelle seis on keeruline. Iseenesest võiks ju reitingutes kolmandat kohta hoidev parempoolne partei rahul olla – koalitsiooniks Reformierakonnaga piisab nende häältest küll. Ainult et on see hea mõte?
On ju Ansip suutnud käesolevale valitsusele vajutada oma pitseri nii heas kui halvas – võtame majanduskriisi või kärped, kuid võtame ka näiteks euro, mille tulekut paljud ei uskunud ja mille kursiks rahavahetuspunktid ennustati kõikvõimalikke õudusunenägusid. Mina on teinud aga Aaviksoo? Muidu ju tubli mees, kui ainult seda vabaduse samba saagat poleks… Või Luukas? Või Kiisler? Parts? Pomerants? Nende näod ju euroga ei seondu… Ehk seega oleks kambakas näiteks sotside ja Keskerakonnaga teretulnud ja Laar saaks oma kauaoodatud kolmanda tulemise.

Reformierakond võib ennast kindlalt tunda. Tõenäoliselt jagub valimistelt saadud kohti nii selleks, et abielluda IRL-iga või siis mõne teise parteiga. Abielu IRL-iga aitaks hoida viimaste reitingut madalal, kuna nii ei saaks ju Laari erakond riigijuhtimise negatiivsest poolest eemalduda ega opositsioonis laamendada. Koalitsioon Keskerakonnaga oleks huvitav kombinatsioon, kuid ideoloogiliselt sobimatu ja võiks kaasa tuua valijate pettumuse. Samas on oravatel kombeks partnereid vahetada ja tõenäoliselt on isamaalised poised juba piisavalt kaua paadis olnud.

Sotsid. Mh, njah. Kui seda Pihli ees ei oleks, siis võiks sealt ju kõike oodata. Oma hääled saavad nad juhul, kui Keskerakonnast eemalduvad piisava käraga, ikka kätte. Ja kui neid juhiks keegi muu kui kavala naeratusega kõrgelennuline käteväänaja, siis oleksid nad ju täiesti sobilikud partneid. Ehk kui Reformierakond ja SDE hääled kokku saavad, siis võiks ju see olla mõlemile sobilik variant. Ühed saaksid puudlina pumba juurde, teised saaksid üksi otsustada ja rõhuda avalikult maailmavaateliselt mitmekesisele koalitsioonile. Samas saaksid sotsid ju osaleda ka kambakas Reformierakonna vastu, kuid selleks peab olema olukord vastav ja kahe teise partei nõusolek selle tegemiseks.

Keskerakond. Mh… Njah, noh. Eks ta ole. Selleks, et rohelised mehikesed valitsusse saaksid, peavad eelmised kolm ikka päris tülli minema. Kuid ka oravate toetus peab piisavalt palju langema selleks, et üldse oleks võimalik kas nende või kellegi teisega rääkida. Ja nagu teate, siis peavad rahvakeeles “kesikuteks” tituleeritud pirukataldriku kättesaamiseks olema kas valimistel ülivõimsad või teiste poolt palavalt armastatud. Esimest ei paista ja teist ei maksa loota, kuna ka hiilgeaastatel ei tahtnud muud parteid valijate toonasest võitjast midagi kuulda. Kui Reiljan välja arvata, kes poliitilises mõttes tõenäoliselt seetõttu ka teenimatult metssea pähe auklikuks lasti.

Seega härrased – teritage oma hügieenitarbed! Inimesed vajavad tsirkust ja mitte mingit mõistlikku haldusjuhtimist. Sest väidetavalt vaadatakse ka autosporti ainult sellepärast, et seal on lootust kellegi otsasaamist näha.