Keskerakond blogi

Kunstimuuseum, kunstimuuseum

admin — Fri, 03 Sep 2010 20:30:00 +0000

Londonis õppides jäi minu kooliteele Trafalgar Square ning sellel asuv Briti kunstimuuseum The National Gallery. Sinna sisseastumine ning maalide vaatamine polnud sugugi keeruline. See on muuseum, mis peidab endas aardeid alates Leonardo da Vinci teostest kuni Manet, Monet ja impressionistideni.

Eile viibisin KUMUs näituse Eesti kunst paguluses avamisel. Miks KUMU küll ei jää tee peale ette, vaid sinna tuleb ekstra minna? See retooriline küsimus ei vaja vastust. Kuid sisaldab soovitust tormisel nädalavahetusel see retk ette võtta.

Välis-eesti kunstnikud on väga eriilmelised. Näha saab töid, mis Eestis väljas esmakordselt. Tegemist on kunstnikega, kelle tööd täna kuuluvad erakogudesse Rootsis, Kanadas ja USA-s.
Kuni aastalõpuni avatuks jääval näitusel on eksponeeritud kunstnike tööd Eduard Viiraltist Mark Kalev Kostabini. Minu personaalne lemmik on Tiit Raid. (tema nimele klikkides avaneb lehekülg maalidega)

Tema neli maali olid eksponeeritud seinal, mille ülaservas oli tsitaat sõnumiga, mille täpne sõnastus mulle meelde ei jäänud. Sõnum selles aga kõlas, et kodumaast eemal olek mõjub kujutavale kunstnikule veel rängemalt kui keelebarjääri pärast kannatavale kirjanikule või näitlejale. Kuid näitusel palju kannatust ja muserdust silma ei paistnud. Seda oli, kuid värvikirevust ning elujaatust samapalju.

Ega muud kui minge ja vaadake ise!

Oravast Rae vallavanema võsuke käis poes viinavargil

admin — Fri, 03 Sep 2010 14:00:00 +0000

„Kurat, viina tahaks! Nii tahaks viina! Raisk, isa taskuraha on ka kõik maha joodud juba. Mida teha? Lähen toon poest juurde. Võtan tasuta. Jah, varastan. Mind ei huvita, sest mina olen Rae vallavanema poeg. On selge?! Teen, mida tahan!”. Nii võis mõelda reformierakondlasest Rae vallavanema Veigo Gutmanni poeg Eric Gutmann, kui ta asus teele poest alkoholi varastama. Seda olevat ta teinud Jüri aleviku Konsumi poes 9ndal augustil, 10ndal saadi ta aga lõpuks kätte. Millegipärast politsei vaikib ja keeldub teavet jagamast.

Samas vallavanema poegade jaoks ei olevat see esimene kriminogeenne „saavutus”. Rae valla foorumis kirjutatakse järgmist: „No oleme ausad, see ei ole esimene kord, sest vallavanema pojad on ennegi Konsumist varastanud. Need pojad ongi Jüri suuremad pätid ja ega isagi oma korralikusega hiilga!”. Teine vallaelanik küsib: „Kas see on sama mehehakatis, kes vallalt 30 tuhhi spordiraha sai? Tulemusi pole ja nüüd raha ka otsas?”. Kui juba lapsele on sisendatud, et ta võib teha, mida tahab ja puudub karistatuse tunne, siis ega midagi head sellest ei tule. Teatavasti – vargaks ei sünnita üleöö.

„Keri p...i, õpetaja!”

Jüri gümnaasiumis olevat leidnud aset järgmine situatsioon. Üks õpetaja oli kuuldavasti avastanud Rae vallavanema poja suitsetamas ning kutsus poissi korrale, millele tuli kiirelt vastus: „Keri p...i!”. Kui järgmisel päeval kutsuti vallavanem Gutmann kooli, olevat too oma poja käitumise peale irvitanud: „Kas sa siis aru ei saanud, kuhu mu poeg sind saatis?”. Kui keegi arvab, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua, siis elu tõestab vastupidiselt, et jõuab küll – lausa vallavanemaks.

Varastest pojad – kas reformierakondlaste traditsioon?

Reformierakondlasest praeguse rahandusministri ja kunagise rahvasaadiku Jürgen Ligi teismeline poeg tabati mõned aastad tagasi Stockmanni kaubamaja noorteosakonnas 3263 krooni eest rõivaid varastamast. Päev hiljem otsustas isa poja kuriteo pärast riigikoguliikme kohalt tagasi astuda.

„Raske oli selle koorma ja saladusega käia,” kommenteeris Ligi oma lahkumist tollal. Kui keegi arvab, et tegemist oli millegi ülla, suuremeelsega ja riigimehelikuga, siis ta eksib. Need olid kalkuleeritud demagoogilised sõnad ja võlts kahetsus, kuna tegelikult olid paari kuu pärast ees ootamas järjekordsed Riigikogu valimised, mistõttu oli tarvis teema kiiresti maha võtta. Valijal on teatavasti haugi mälu. Mõni kuu sinna ja tänna ning kõik on juba unustatud. Aus mees oleks Ligi olnud siis, kui ta ei oleks 2003. aasta Riigikogu valimistel kandideerinud.

Kui Gutmann oleks aus mees, järgiks ta Ligi eeskuju...

...ja astuks Rae vallavanema kohalt vabandades tagasi. Seda, mis "mees" Veigo Gutmann on, näitas ta juba selle aasta jaanuaris oma koalitsioonipartnerit reetes. Oleks väga naiivne muidugi loota, et ta pärast selliseid suure vaevaga läbi viidud poliitilisi mahhinatsioone, vallavanema koha haaramiseks, oma uuest positsioonist loobuks.

Gutmann tagasi ei astu, kuna tema pole mees, kes näeb ennast Riigikogus, vaid tema on oma elu tähetunni praeguses unistuste ametis juba saavutanud.

Rae endine vallavanem Raivo Uukkivi kirjutab Raekodaniku foorumis väga tabavalt selle juhtumi kohta: „Vanades demokraatiates piisaks tagasiastumiseks vähemastki, nt vallavanema omanduses oleva firma vallaobjektidel töötamisest. Uutes demokraatlikes maades ilmselt sellist poliitilist kultuuri pole veel juurdunud. Selleks läheb aega.”

Kui isa Veigo Gutmann, kes peaks olema kõigile teistele vallaelanikele heaks eeskujuks, ei saa hakkama oma perekonna ohjamisega, siis kuidas saab eeldada, et ta tuleb ühe Eesti suurima ja jõuakama valla juhtimisega toime. Õnneks on Rae vald tänu eelmise vallavanema keskerakondlase Raivo Uukkivi tublile tööle rahaliselt suurepärases seisus ja laenukoormus pea et olematu. On, mida mõnel oraval kihva keerata.

Mida teha kodustatud Pihliga?

admin — Thu, 02 Sep 2010 21:06:00 +0000

Viimasel ajal on meedia pahameel lahvatanud just sotside suunal – küll kritiseeritakse president Ilvest, küll arutatakse selle üle, mida punase roosi kummardajad ka head viimasel ajal teinud on.

Ja loomulikult vaadatakse ikka ja jälle sotsiaaldemokraatide juhatuse ning esimehe, kunagise lugupeetud seltsimehe, praeguse austatud hr. Jüri Pihli poole. Ühtede arvates on sm. Pihl piisavalt pädev sotse juhtima – tegu ikkagi suurt kompramatti omava tegelasega, kelle “rusikas vastu pead” poliitika aitas mõne arvates meie maanteedel oluliselt vähendada liiklussurmasid. Teiste arvates hoolib Pihl aga ainult koalitsioonist Keskerakonnaga Tallinnas ja oma töökohast. Sest sotsiaaldemokraatide valija on vasakpoolsete vaadetega valija, kes Keskerakonda silmaotsaski ei salli. Kuid nüüd tundub, et need kaks parteid on lausa leivakannikaid ühte kappi panemas.

Tool kõigub

Pihli personaalküsimus on sotsidel päevakorras olnud ka enne. Meenutagem või “legendaarset” kuriteoteadet, mille endine siseminister Kaitsepolitseile reformierakondlastest ministrite kohta kirjutas ja mille avalikuks tulemisele Pihli poolt ports segaseid vabandusi järgnes. Ka siin kutsuti SDE esimees vaibale, kuid vaipa alt veel ära ei tõmmatud.

Täna aga tool kõigub. Erakonna volikogu on öelnud oma arvamuse ja meedia surve jätkudes saavad ka lihtsotsid aru, et Pihliga kaugele ei sõida. Sest keskerakondlaste puudel pole loom, keda punases raamatus mainitaks. Vastupidi – jahilubasid puudli kõmmutamiseks jagatakse meelsasti ja milliseks saab kujunema muidu parlamendi tasemel opositsioonierakonna eeliseid nautiva erakonna häältesaak ja koostöövõimalused valitsusega, võib siit igaüks järeldada.

Ehk seega, Pihl on hädas. Mees, kelle kamandada oli pikka aega Kaitsepolitsei, endine siseminister, väidetavalt suurima kompramapi omanik, on kaotamas juhtpositsiooni oma parteis. Ja seoses sellega võib Savisaar omakorda oma lõa otsast kaotada sotsid.

Pihli päästab Skorzeny?

Pole aga hullu – appi tõttab Eesti suurim erakond ning nii nagu Hitler päästis Mussolini oma kaasmaalaste vangistusest, nii tahab ka meie diktaatorlike maneeridega staarpoliitik oma sõpra päästa ja seeläbi liitlast säilitada. Ja nii ongi Keskerakonna propagandalõuad justkui omaaegse legendaarse Saksa komandöri Otto Skorzeny langevari lahti läinud ning sõnum lihtsotsidele on selge – heidate Pihli ühe parda, lendate Tallinnas ka ise.
Omaette küsimus on muidugi see, kas see Pihli aitab. Pigem on taoline küünarnukitunne just see, mis nii erakonna liikme kui valija ettevaatlikuks teeb – kui SDE esimeest hoitakse positsioonil teise erakonna toega, siis tuleb ka SDE programmi ja iseseisvusesse suhtuda tõsise kahtlusega.

Ja kui lõpuks läheb nii, nagu läks Karel Rüütliga (ehk Rahvaliidu asemel sai Pihl hoopiski käputäie rahvaliitlasi), siis võib ka see avantüür lõppeda Pihli astumisega Keskerakonda. Ja nii võibki praegune Tallinna linnapea ja taaskord tulevane opositsioonierakonna esimees vaid kukalt sügada ja küsida – mida teha kodustatud Pihliga?

Jaan Poska konverentsil 2. septembril 2010 Teaduste Akadeemias

admin — Thu, 02 Sep 2010 12:45:27 +0000

Austatud konverentsil osalejad,

Jaan Poskast rääkida või kirjutada on ühtpidi lihtne ja teisalt jälle väga raske. Kõik Eesti ajalugu vähegi tundvad inimesed teavad ju tema olulisemaid teeneid meie riigi ees ja võivad seetõttu kaasa rääkida. Samas oodatakse aina midagi uut, ja seda on võimalik lisada ainult siis, kui teha põhjalikku uurimistööd. Ma usun, et värske koguteosega on niisugune töö tehtud.

Jaan Poska pakub huvi ja uurimisainet kindlasti mitmes mõõtkavas – nii sise- kui välispoliitilises, nii ajaloolises kui tulevikuperspektiivis, nii omavalitsuse kui riigikorralduslikus aspektis, nii Tallinna, Eesti kui ka Euroopa mõõtmes. Loodan, et selleski osas suudab see mahukas raamat rahuldada ka kõige nõudlikumaid lugejaid.

loe edasi

Kõne Juhkentali Gümnaasiumi 1. septembri aktusel

admin — Wed, 01 Sep 2010 12:36:39 +0000

Armsad noored, lugupeetud õpetajad, sõbrad ja sugulased!

Kooliaastat alustatakse alati soovidega, sest see on igasügisene uus algus. Teele soovitakse ikka midagi kaasa. Kooliteele niisamuti, olgu teda jäänud käia nii pikalt või lühidalt kui tahes.

Minagi tahaksin teile, noored, täna, 1. septembril, mida Eesti Vabariigis tähistatakse tarkuse päevana, algavaks õppeaastaks kaasa anda kolm soovi. Kas nad täituvad, sõltub ainult teist endist, sest eelkõige olete teie ise oma soovide kuldkalad. Niisiis ma soovin teile.

loe edasi

Tervitus kodugümnaasiumile!

admin — Wed, 01 Sep 2010 08:55:00 +0000

Lugupeetud direktor! Austatud õpetajad ja lapsevanemad. Head õpilased ja sõbrad!

Tervitan 1. septembri puhul kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi. Head uut aastat teile!

Nii nagu vist kõigile täiskasvanutele, on ka mulle mu kodukool siiani armas ning eriti palju häid mälestusi on mul seetõttu, et töötasin siin peale 12. klassi lõpetamist veel poolteist aastat huvijuhina.

Suure-Jaani Gümnaasiumis on õppinud palju tuntuid ja vähemtuntuid oma ala tippe, kes on aidanud kaasa meie linna, valla ja Eesti riigi arengule. Ma ei hakka neid kõiki üles lugema, sest enne läheks issanda päike looja ning te teate neid niigi. On kultuuri-, majanduse- ja riigitegelasi, teadlasi, sportlasi, poliitikuid, arste, õpetlasi, ärimehi ning lihtsalt häid ja
toredaid tööinimesi. Suure-Jaani Gümnaasium on parim kool!

Viimasel ajal räägitakse kogu aeg koolireformist - koolide sulgemisest, liitmisest ja lahutamisest. Kusjuures otsustamisel võetakse tihtipeale aluseks vaid arvud ja raha. Aga kool ei ole vabrik! Kool ei pea tootma rahalist kasumit! Koolil on palju suurem ülesanne ja väärtus – ta peab kasvatama tublid riigikodanikud. Seepärast suhtungi mina kõigisse nendesse reformidesse ettevaatlikkusega ja üht ma ütlen – Suure-Jaani Gümnaasium peab säilima! Suure-Jaanis peab olema gümnaasium!

Meie maal ei ole kulda, naftat, teemante. Meie rikkuseks saab olla üksnes haritud kodanik. Haritud kodanik ei ole enam mitte pelgalt võimalus, vaid suur vajadus. Teie põlvkonna tarkusest hakkab sõltuma nii Eesti kui ka terve planeedi tulevik. Täna elame me sellises maailmas, kus isegi paigalpüsimiseks on vaja pidevas liikumises olla. Teadmised ongi
eeltingimuseks, et mõista kiiresti muutuvat elukeskkonda ja seda säästa. Paljud probleemid ei tulegi niivõrd pahatahtlikkusest kui harimatusest ja teadmatusest. Teie peale on pandud suured lootused!

Tervitan kõiki 1. klassi mudilasi! Teil on täna esimene koolipäev, ja uskuge mind – see tähtis päev elus jääb teile elu lõpuni meelde!

Tervitan ka vastseid abituriente - olgem ausad, esimese eksamini, lõpukirjandini, ei ole enam kaua jäänud, kõigest mõni kuu. Mina kirjutasin oma lõpukirjandi teemal „Elu tegelikest ja näilistest väärtustest“. Soovin teile, et te oskaksite neil kahel asjal vahet teha – mis on tegelikult oluline ja mis mitte.

Ilusat kooliaasta algust teile kõigile!

(Olen Suure-Jaani Gümnaasiumi 54. lennu vilistlane)

Härrased, teritage oma hügieenitarbed!

admin — Wed, 01 Sep 2010 08:26:00 +0000

Tegelikult on mul poliitikast juba täiesti kõrini. Eestis pole poliitikal kanda mitte ainult riigi (taand)arendamise roll, vaid lisaks eelmainitule täidab avaliku sektori juhtimine ka meediatsirkuse, kukevõitluse, ärategemise ning teiste ja iseenda lollitamise rolli.

Aga sellest hoolimata pole ka minul kui kodanikul poliitikast pääsu. Sest pea igal aastal toimuvad valimised ja seetõttu avastad ikka ja jälle kellegi siiraste silmadega lõusta oma maksmata arvete hunniku vahelt. Ja igal õhtul koosneb uudistesaade ju põhiliselt ikka sellest, kes kus ja kui suure rusikaga kellelegi kannikate vahele virutanud on.

Erinevalt tegelikult näiteks kasvõi Soomest, kus riigis ja omavalitsustes peegelduvat suhteliselt harva puudutatakse. Ainult siis, kui seal tõesti midagi olulist toimub. Ja kuna Soomes poliitikutevahelised kokkulepped peavad ja koalitsiooni moodustavad need, kes enim hääli said, siis ei toimugi seal suurt midagi.

See-eest meie elu on huvitav. Kes on näinud vanglaelulist sarja “Oz”, on näinud ka meie poliitikatelgitaguseid. Sellises laias joones muidugi – meestevahelisi lähisuhteid ehk on meie lugupeetud esihärrade hulgas siiski mõnevõrra vähem kui seda oli sarjas “Oz”.

Ent siiski – oluline osa ajast kulub laua taga istumisele ja arutamisele, keda ja millise hambaharjaga dushi all pussitada tuleks. Ja kas latiinode jõugu juhi kõrvaldamine areenilt võib veel kellelegi peale muhameedi-usuliste positiivselt mõjuda.

Eks samalaadseid analüüse tehakse ja kokkuleppeid sõlmitakse ka siin, meie kodumaal. Ja kuna lähenemas on Riigikogu valimised, siis on selge, et hambaharjad on juba ammu teritatud ja ootavad vaid seda õiget hetke ja õiget isikut, kelle otsas oma torkevõimekust näidata.

Siinkohal ongi mõistlik vaadata, kes keda on võimeline pussitama. Alustuseks räägiks Rohelistest ja Rahvaliidust, kellel polegi hambaharja ja kes tegelikult on juba areenilt kadunud. Rohelised on hääbumisega ise hakkama saanud, Rahvaliit sai abi meie riigi uurimisorganitelt.

Järgmisena võtaks IRL-i, kelle seis on keeruline. Iseenesest võiks ju reitingutes kolmandat kohta hoidev parempoolne partei rahul olla – koalitsiooniks Reformierakonnaga piisab nende häältest küll. Ainult et on see hea mõte?
On ju Ansip suutnud käesolevale valitsusele vajutada oma pitseri nii heas kui halvas – võtame majanduskriisi või kärped, kuid võtame ka näiteks euro, mille tulekut paljud ei uskunud ja mille kursiks rahavahetuspunktid ennustati kõikvõimalikke õudusunenägusid. Mina on teinud aga Aaviksoo? Muidu ju tubli mees, kui ainult seda vabaduse samba saagat poleks… Või Luukas? Või Kiisler? Parts? Pomerants? Nende näod ju euroga ei seondu… Ehk seega oleks kambakas näiteks sotside ja Keskerakonnaga teretulnud ja Laar saaks oma kauaoodatud kolmanda tulemise.

Reformierakond võib ennast kindlalt tunda. Tõenäoliselt jagub valimistelt saadud kohti nii selleks, et abielluda IRL-iga või siis mõne teise parteiga. Abielu IRL-iga aitaks hoida viimaste reitingut madalal, kuna nii ei saaks ju Laari erakond riigijuhtimise negatiivsest poolest eemalduda ega opositsioonis laamendada. Koalitsioon Keskerakonnaga oleks huvitav kombinatsioon, kuid ideoloogiliselt sobimatu ja võiks kaasa tuua valijate pettumuse. Samas on oravatel kombeks partnereid vahetada ja tõenäoliselt on isamaalised poised juba piisavalt kaua paadis olnud.

Sotsid. Mh, njah. Kui seda Pihli ees ei oleks, siis võiks sealt ju kõike oodata. Oma hääled saavad nad juhul, kui Keskerakonnast eemalduvad piisava käraga, ikka kätte. Ja kui neid juhiks keegi muu kui kavala naeratusega kõrgelennuline käteväänaja, siis oleksid nad ju täiesti sobilikud partneid. Ehk kui Reformierakond ja SDE hääled kokku saavad, siis võiks ju see olla mõlemile sobilik variant. Ühed saaksid puudlina pumba juurde, teised saaksid üksi otsustada ja rõhuda avalikult maailmavaateliselt mitmekesisele koalitsioonile. Samas saaksid sotsid ju osaleda ka kambakas Reformierakonna vastu, kuid selleks peab olema olukord vastav ja kahe teise partei nõusolek selle tegemiseks.

Keskerakond. Mh… Njah, noh. Eks ta ole. Selleks, et rohelised mehikesed valitsusse saaksid, peavad eelmised kolm ikka päris tülli minema. Kuid ka oravate toetus peab piisavalt palju langema selleks, et üldse oleks võimalik kas nende või kellegi teisega rääkida. Ja nagu teate, siis peavad rahvakeeles “kesikuteks” tituleeritud pirukataldriku kättesaamiseks olema kas valimistel ülivõimsad või teiste poolt palavalt armastatud. Esimest ei paista ja teist ei maksa loota, kuna ka hiilgeaastatel ei tahtnud muud parteid valijate toonasest võitjast midagi kuulda. Kui Reiljan välja arvata, kes poliitilises mõttes tõenäoliselt seetõttu ka teenimatult metssea pähe auklikuks lasti.

Seega härrased – teritage oma hügieenitarbed! Inimesed vajavad tsirkust ja mitte mingit mõistlikku haldusjuhtimist. Sest väidetavalt vaadatakse ka autosporti ainult sellepärast, et seal on lootust kellegi otsasaamist näha.

Evelyn Sepp: kunagi pole hilja vigu parandada

admin — Mon, 30 Aug 2010 21:35:00 +0000

Nii palju ujumisjuttu, kui sel aastal, pole ma vist kunagi rääkinud. No põhjust on loomulikult ka olnud.

Esiteks on käimas Eesti ujumise 100. juubeliaasta. Teiseks on Eesti ujumise ees seisvad probleemid tõsisemad kui ehk kunagi varem
Kolmandaks tabas Eestit sel suvel lausa uppumissurmade epideemia ning neljandaks ja mitte viimaseks – on Eesti ujujad olnud väga tublid.

Tulles sedakorda tagasi selle kolmanda põhjuse – uppumissurmade – juurde, sai suvel pead kokku pandud ja võetud täita üks üsna tühi koht – ujumisohutus, millest rääkimine ja eriti selle nimel tegutsemine on nagu üks irooniline rahvatarkuski ütleb, iga uppuja enese mure.

Koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S sai Tallinna linnaosavalitsuste rahalisel toetusel käima pandud kampaania ujumisohutuse ja võimaluste tutvustamiseks. Suvel oli peamiseks pisitrükiste jagamine randades, nüüd, sügise hakul, jätkub see juba internetis.
Vt. siit:
http://www.swimming.ee/opiujuma

Kui suve algupoolel arvutas Euroopa Komisjon välja inimese elu hinna Euroopa liikmesriikides ja Eestis osutus see üheks odavamaks, makstes hinnanguliselt 7 miljonit krooni, siis tänaseks on vaid paari suvekuuga mõttetult ära raisatud või ütleme, uputatud, juba enam kui 600 miljonit krooni.

Kui veel statistikast rääkida, siis sel aastal on liikluses hukkunuid pea poole vähem kui uppunuid. Palju on seegi, kuid arv on rõõmustavalt väike võrreldes möödunud aastatega. Rõõmustav on seejuures siiski asjaolu, et riiklikud investeeringud ja kampaaniad kannavad siiski vilja, millest saab teha järelduse, et kui riik ikkagi panustab erinevatesse vahenditesse, mis tõstavad inimeste teadlikkust, ja mõjutavad nende käitumisharjumusi, tõuseb ohutu liiklemise teadlikkus ja mõttetute surmajuhtumite arv väheneb.

Majandusminister Juhan Parts soovitas mõttetute liiklussurmade arvu riikliku programmiga veelgi vähendada. Irvhambad küsisid selle peale mõistagi ,et millised need senised mõttekad liiklussurmad on, aga olgu pealegi.

Riiklikku programmi koos sellega kaasneva tegevuskava ja selge rahastamisskeemiga vajab ka veeohutus.

Ujumise õppimiseks 24 koolitunni osaline riigipoolne rahastamine ei ole küll midagi sellist, mille peale uhkusest pakatavalt rinnale kõmmida ja enesekiitusest pakatada.

25 meetri läbimine basseinis kaheldava väärtusega „ujumisoskuseks“ hindamine on sama kui lugeda 24 tundi tähti õppinu kirjaoskajaks …
Lisaks sellele vaidlusele palju peaks riik panustama koolilaste ujumisoskuse arendamiseks ja kas 3,5 miljonit toetuskrooni ikka on külluslik ja arvestatava perspektiivitundega tegevus, on asjad käest ära ka basseinidega.
Proua kultuuriminister on oma tublide spordiametnike toetusel terve suve mänginud lolli, vabandust, ma tahtsin öelda ping-pongi ega ole suutnud, õigemini küll suvatsenud jagada vastutust ja teadmist sellest, palju ja mis konditsioonis on Eestis ujumiseks sobivad spordibaasid üleüldse. Olen pidanud temaga päris pikka kirjavahetust sel teemal.
Ühes oma vastuses osatas ta konkreetsele küsimusele küsimusega vastates, et kas alaliit siis ise ei tea palju ja millises korras on basseinid Eestis.
Muide, täit ülevaadet meil tõesti ei ole, sest mõni aeg tagasi kurjustas ilmselt tänase skandaali valguses tundmatuks jääda sooviv Kultuuriministeeriumi spordiametnik alaliidu töötajaga selle pärast, et ta maavalitsustelt vastavaid andmeid päris.
Liiatigi kasutavad EUL liikmesklubid, keda on 38, treenimiseks kaugelt vähem keskusi, kui isegi koolikohustuslikuks ujumiseks kasutatakse. Neid pidi olema tervelt 79! Ja kokku kaugelt üle 100 ujula ...

Aga üldiselt on olukord halb. Ujumisvõimalusi on vähe, olemasolevad on amortiseerunud ning keskeltläbi on ujulapileti hind kordades kõrgem kui naabritel Põhjamaades või ka Kesk-Euroopas. Elatusjärg aga vist ei kannata meil võrdlust. Hinnad seega ka mitte …
Eesti ujujatele tõesti ei sobi 15 või 18 meetrised 80 cm sügavused vannid, mis laste algõpetuses võivad ju parema puudusel häda ära ajada, kuid spordimeisterlikkuse tõstmiseks jääb neist väheks.

Huvitav fakt seegi, et viimase 10 aasta jooksul on läbi Kultuuriministeeriumi ujumisvõimaluste kaasajastamiseks ja kättesaadavuse parandamiseks investeeritud umbes 36 miljonit krooni. Sportlikuks ujumiseks sobivad toetusraha saanuist vaid paar-kolm. Ministeerium igatahes nende andmete õigsuse vastu ei vaielnud, küll jagus tal aga sõnu sellise olukorra õigustuseks.

Veel, et oleks teada, palusin EUL töötajal ujumisvõimaluste ülevaate kokkupanekuga jätkata ja katsuge te veel alaliidu töötajatele töökäske jagada. Selline käitumine on lihtsalt ennekuulmatu ja häbiväärne ning kõike muud kui ametnikule sobiv …

See on nüüd küll alaliidu asi, millega me oma töötajaid koormame ja see, kes tahab riiki valitseda, peab ikka ise teadma, mida ta täpselt valitseb ning kelle raha eest ta seda luksust endale lubab. Asjad käivad lihtsalt sedapidi …
Lõppude-lõpuks maksumaksjatena on meil kõigil õigus teada, millele täpsemalt kulub spordiinvesteeringuteks ja toetusteks riigieelarves eraldatud raha ja kas selle jagamiseks mingitki artikuleeritud ja põhjendustega varustatud plaani leidub.

Eesti riik toimib siiski veel põhimõttel, et ka Kultuuriministeeriumil on sellekohane aruandekohustus nii parlamendi kui igaühe ees ning pole ilmselgelt palju soovida, et ministeerium suudaks nii toimida, et seda põhitõde ei peaks neile meelde tuletama.

Nii ei teagi, kas peaks ka Reformierakonna liikmeks hakkama. Saaks vähemalt järgmisel erakonna volikogul täieõiguslikult sõna sekka öelda, et tänase ministri sarnased inimesed sellesse ametisse lihtsalt ei kõlba …

Või, et siis leiaks riik ka võimalusi Eesti esimese rahvusvahelistele nõuetele vastava 50-meetrise ujumiskompleksi rahastamiseks ja Eesti noored ei peaks treenimisvõimalusi Ameerika maksumaksja kulul parandama.

Tallinna Tehnikaülikooli rektori poliitilisi eelistusi ma küll ei tea, aga seni vähemalt ei ole ma kuulnud ,et neil oleks õnnestunud valitsust kuidagi Olümpiabasseini rahastamise toetusskeemidesse siduda, aga mine tea - kui ikka väga pingutada, siis ehk on see võimalik.
Vaja oleks seda aga tohutult!

Evelyn Sepp: õpi ujuma ja aita ujuma õppida!

admin — Mon, 30 Aug 2010 21:31:00 +0000

Eesti Ujumisliidul koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S valmis mõni aeg tagasi väike õppekeskkond internetis aadressil:

http://www.swimming.ee/opiujuma

Palume seda kõigil külastada ja kui leiate, et missioon seda väärib, siis levitama ka edasi neile, keda selline teadmine-oskus võiks tulevikus aidata.

„Opiujuma“ internetikeskkond sisaldab 2 õppefilmi ning nii eesti- kui venekeelset lühiinfot selle kohta, mida võiks teada igaüks, kes veekogu äärde satub ja kellest sõltub nii tema enda kui pereliikmete ohutus ja elu. Lisaks leiab ka praktilist infot ja kontakte selle kohta, kus saab juba algaval kooliaastal alustada ujumistreeningutega.

Koostöös G4S-ga alustasime juba suvel pisitrükiste levitamisega randades, kus jagasime lihtsas vormis ja kiirelt haaratavaid näpunäiteid selle kohta millest veekogu ääres hoiduda ning millest alustada, et parandada nii enda kui oma pisikeste sõprade ja pereliikmete ujumisoskust. Seega on ilmade külmenemisel internetti kolimine lihtsalt loogiline jätk selleks, et olla järgmisel suvel juba palju paremas ujumisvormis ja säästa üliväärtuslikke Eesti inimeste elusid.

2010.aasta suvi jääb kahjuks meelde lisaks ülikuumadele ilmadele ka kurvastava uppumisstatistika ja riikliku vastutustundetusega. „Kui Eesti inimesed ei oska massiliselt ujuda või ei oska-taha teadvustada turvalise käitumise olulisust vees, siis tuleb viga otsida ikkagi ka mujalt kui ainult viinapudeli põhjast: Olgu see siis ebapiisav kohustusliku ujumise programm, puudulikud ujumisvõimalused üle Eesti, liigkallis piletihind paljudes ujulates ja lihtsalt vähene teadlikkus ohtudest, mis varitsevat hooletut ujujat.

Lõppema hakkav suvi kinnitab aga veel üht reeglipärasust: randades, mis olid mehitatud korraliku rannavalvega juhtus ka väga vähe õnnetusi. Järelikult tasus avalikest vahenditest tehtav investeering inimeste ohutusse end ära.

Eesti Ujumisliit tänab oma koostööpartnereid ning tunnustab südamest Tallinna linna ja Tallinna linnaosi, kes ohutu ujumise kampaaniat rahaliselt toetasid.

ANNA MÄRKU: Kas sulle on tehtud varikontosid?

admin — Mon, 30 Aug 2010 09:20:29 +0000

Hiljaaegu, viies läbi rutiinset veebimonitooringut avastasin, et mulle on tehtud konto portaali Iha.ee. See üllatas mind, sest mul ei olnud meeles, et oleksin kunagi midagi sellist teinud. Kui esialgu tundus see kõik lihtsalt lolli naljana, siis mind kohutas tõsiasi, et profiili kohaselt otsisin ma endale sealt geisuhet.

Pikemalt sellest rääkimata, kirjutasin koheselt administratsioonile ning mõnede tundide jooksul sai minu konto juba suletud. Kui esialgu oli konto olemasolust mul suhteliselt ükskõik, siis tänase Õhtulehe artikli tõttu olen veendumusel, et tegemist on suure ja kindla kasutajaskonnaga portaaliga mille kasutajaks ei soovita teil mõtlematult hakkata.

Juhtunu ma fikseerisin, säilitasin kõik andmed ning pöördusin ka Politsei poole, selgitamaks välja selle väärteo sooritaja.

Kallis lugeja, anna palun teada, kas Sinule on kunagi tehtud mõnda portaali varikonto? Olgu see siis Facebook, Orkut, Rate.ee või mõni muu asi. Kuidas käitusid sina?

Filed under: Isiklik Tagged: Facebook, Google, Iha.ee, Orkut

Michael Jackson oli keskerakondlane!

admin — Sun, 29 Aug 2010 11:04:00 +0000

Michael Jackson oli maailmaparandaja. Ta hoolis inimestest, loodusest ja kõigest sellest, mis teda ümbritses. Ta tundis kaasa kannatajatele. Michael, kes osales aktiivselt mitmetest heategevuslikes projektides, mis puudutasid ühiskonda tervikuna, oli mures kõige tavalisemate asjade pärast siin maailmas. Ta oli ise siiras ja ootas ka teistelt siirust.

Minu jaoks on Michaeli juures kõige olulisem tema hoolivus ja mure tavainimeste pärast. Kui vaadelda tema tegevust ja seda sõnumit, mida kandis ka tema looming, siis võime suure kindlusega öelda, et tegemist oli liberaal-sotsiaalset maailmavaadet pooldava inimesega. Eesti on olemas vaid üks sellise maailmavaatega erakond. Jah, see on minu Eesti Keskerakond.

Muidugi annan ma endale aru, et ega Michaelil siis Keskerakonna parteipiletit taskus olnud. Tegemist on ikka hingelise ja mõttelise keskerakondlusega. Pean silmas neid väärtusi ja hoiakuid, millele just Eesti Keskerakond on läbi oma tegevuse siiralt truuks jäänud. Muide, Michael Jackson tuleb ühiskonnast, kus on nii astmeline tulumaks kui ka astmeline müügimaks. USA astmelise müügimaksu teemal olen sõna võtnud ka Õhtulehe veergudel.

Eesti Keskerakond on Eesti parandaja. Meie kodumaa on katki. Ta on haigeks tehtud röövkapitalistliku suhtumise poolt, mida viljeleb Reformierakond koos Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL). Kui Tallinnas on tänu Keskerakonna juhtimisele elu väga hea, siis mujal Eestis, eriti maapiirkondades, on elu kohati lausa väljakannatamatuks tehtud. Inimesed on kaotamas usu Eestisse, usu helgemasse tulevikku. Kuid lootus siiski on olemas. See on järgmise aasta Riigikogu valimised, mis leiavad aset 6. märtsil. Siis on eesti rahval hea võimalus maha raputada see Reformierakonna ja IRLi ike, mis on tühjaks imenud eesti inimeste rahakotid, ära võtnud nende eluasemed ja töökohad, pannud nad rasketesse võlgadesse. Valides Keskerakonna, teeb eesti rahvas ainuõige otsuse, mis lõpetab Eesti riigi pideva mahamüümise ja eesti rahva uus-pärisorjastamise. Keskerakond - see on vabadus, see on õitsev Eesti ka järgnevatele sugupõlvedele!

Daniel Sepp: reformierakond on omadele hää

admin — Sun, 29 Aug 2010 09:43:56 +0000

Image via Wikipedia

Ei ole kahtlustki, et kui keskerakondlane saab Tallinna linnalt eriparkimisloa või liikumistakistusega inimese parkimisloa, tekitab see meedias palju fufoori ning koheselt läheb jutt korruptsiooni peale – see on ju Keskerakond! Kuid mis juhtub, kui reformierakondlane saab sellise loa üldse väga imelikke teid pidi ja pasundab sellest enda blogis?

Sellega sai hakkama üks reformierakondlane, kes on tuntud geiaktivistina ning juba praegu teatab ta rõõmsalt, et kandideerib aastal 2013 Kohalike omavalitsuste valimistel Tartu linnavolikokku. Tema nimi on Ago Press.

Kuulsaks on noor poiss saanud mitte enda väljaütlemistega, vaid paljaspiltidega internetis, täpselt enne kohalike omavalitsuste valimisi. Tollal spekuleleeris Õhtuleht, et tegemist on Reformierakonna vastulöögiga IRLile, kelle paljaskandidaat tõsi valimistel tagantjärgi mõeldes ebaõnnestus teenides 5-6 häält.

Ago kirjutab enda blogis:

Nimelt mul oli vaja tasuta parkimise kaarti, sest ma pean veel pikka aega karkudega käima ja kohe-kohe on kool algamas.

Esiteks küsiksin ma, kas tegemist on linnakantselei eriloaga või siis invaliidi kaardiga? Teiseks, kuidas on seotud Ago kargud ja tasuta parkimine? Kuid asi läheb huvitavamaks.

Helistasin linnavalitsusse ja seal öeldi sõbralikult, et tuleksin täna kontorist läbi, et asjad korda ajada.

Miks asi huvitavaks läks? Panete tähele, kuidas on saanud Linnavalitsusest äkitselt KONTOR? Reformierakonna kontor asub Tartus väga heas ja mugavas kohas, et sealt läbi tulla ning kõik asjad korda ajada.

Vastupidiselt minu arvamusele võttis selle kaardi tegemine vaid hetke ning see noor kutt, kes minuga tegeles oli ka väga sõbralik ning armas. Kokkuvõttes väga meeldiv kogemus.

Ning nüüd selgub, et ta sai selle kiiresti tehtud ning teda teenindas armas kutt. Ega mul ei olegi midagi öelda vist selle kohta, kui Reformierakond – parem Eesti omadele!

Ma kirjutasin Agole ka sarnase kommentaari, ainult palju leebema, kommentaariumisse. Täna hommikul kustutas ta selle ära, sest kui ma nägin, et Ago on online, taaslaadisin ma lehekülje ning mis ma siis nägin! Kommentaar on kustunud. Kui ma selle kommentaari uuesti postitasin, kadus see sealt välkkiirelt.

Ma ei taha mõeldagi, mis saaks, kui mina kirjutaksin mõne taolise kaardi saamisest enda blogisse. Tegelikult mis seal mõelda – järgmine hetk tajuksin ma järjekordset 100 sekundi kuulsust Õhtulehe onlines.

Online-intervjuu, Ago Press: Riigikogus on homosid (ohtuleht.com)

Filed under: Ühiskond, Isiklik Tagged: Ago Press, Reformierakond

Linnahallist saab tõeline turismimagnet!

admin — Sun, 29 Aug 2010 07:09:00 +0000

Ajakirjanduses on läbi käinud kuvand Linnahallist kui tulevasest hiigelkasiinost. Õigem oleks aga rääkida sellest, et Linnahallist kujuneb välja hoopis omamoodi kultuuri- ja meelelahutustempel, mis hakkab genereerima uusi töökohti inimestele ja tulu nii linnale kui ka riigile.

Keegi ei vaidle täna vastu sellele, et Linnahall ja selle ümbrus tuleb korda teha. On ju Linnahall meie pealinna mereväravate vahetus läheduses tervitamas laevaga siia saabuvaid külalisi. Teisalt on tegemist kesklinnaga ja piirkonnaga, mis on kohe UNESCO maailmapärandi nimistus oleva vanalinna külje all. Tallinn merelinnana peab hoolt kandma ka mereäärse eest.

Linnahall toob uusi töökohti

Linnahall on igas mõttes suurepärase asukohaga ja kauni ning nüüd juba ajaloolise arhitektuuriga ehitis, milles linnavalitsus näeb suurt potentsiaali ja meil on konkreetne visioon Linnhalli ning selle ümbruse kohta.

Tuletaksin siinkohal heale lugejale meelde, et Keskerakond on alati rõhutanud seda, et ta teeb linnavalitsuses olles Linnahalli korda. Nüüd siis viimegi oma lubaduse täide. Oluline siinjuures on see, et tegemist ei ole lihtsalt lubadusega, mille järjekordselt täide viime, vaid see on ka plaan, millega Tallinn loob taaskord juurde uusi töökohti. Mõelgem, kui paljudele peredele suudame niiviisi pakkuda suurepärast võimalust kodumaale jääda, et just siin tööd teha ja leiba teenida.

Vabariigi valitsust Linnahall ei huvita

Minu arvates on kõige hämmastavam aga see, et Tallinn teeb Linnahalli korda ilma Vabariigi Valitsuse abi ja toetuseta. Kurvastab mind aga tõdemus, et vabariigi valitsust ei huvita miljardikroonine investeering Linnahalli ja need töökohad, mida sellega seoses luuakse ning on selgelt ning mitmeid kordi kahtlasel kombel üles näidanud visa vastuseisu sellele projektile. Kõlab uskumatult, kuid paraku tähendab see seda, et Eesti riigi ja tema pealinna piltlikult öeldes väravas asetseva olulise arhitektuurimälestise saatus jätab Toompea valitsuse täiesti külmaks.

Tallinna linn toob Linnahalli lepingu näol Eestisse ühe lähiajaloo suurima, hinnanguliselt üle miljardi krooni suuruse välisinvesteeringu. Linnahalli rekonstrueerimisega saab Eesti pealinn endale ka rahvusvahelisel tasemel konverentsikeskuse, mille puudumine on selle laialt levinud turismiharu - konverentsiturismi – Tallinnast kahetsusväärselt mööda juhtinud. Tallinna linnavalitsus otsustas sellele lõpu teha, sest kui Vabariigi Valitsus ei soovi miljardeid, mis konverentsiturismist tulla võiksid, siis linnavalitsusel on küll kindel tahe neid summasid linnakassasse saada. Kui riik ei aita, tuleb linnal ise hakkama saada. Toon siia kohe ka hea näite. Nimelt, sellise konverentsikeskuse puudumine andis viimati valusalt tunda Tallinnas peetud NATO tippkohtumisel. Seega on ühe suure ja korraliku konverentsikeskuse rajamine oluline ju tegelikult ka terve riigi seisukohast lähtudes.

Linnahall säilitatakse endisel kujul

Paljud on minu käest küsinud, et kas Linnhall lammutatakse nüüd maha. Minu vastus on kindel ei. Rõhutan veelkord ka seda, et Linnahalli renoveerimisel tuleb järgida arhitektuurilis-ajaloolisi eritingimusi, seega on Linnahalli lammutamine või põhjalik ümberehitamine välistatud. Säilitada tuleb hoone välisilme ning amfiteatrilaadne kontserdisaal, samuti fuajeest avanevad vaated merele. Treppidealusesse, endise jäähalli mahtu on võimalik rajada messi- ja konverentsikeskus, praegu hoonestamata naaberkinnistutele saab rajada messi, konverentsi- ja meelelahutuskeskuse teenindamiseks vajalikud uusehitised, eeskätt hotellid, toitlustusasutused jms. Mõnede ringkondade väide, nagu Tallinn annaks arendajale vabad käed objektiga isetahtsi talitamiseks on pehmelt öeldes pahatahtlik.

Linnahallii kordategemise osapooled on selgelt huvitatud linnahalli ja naaberkinnistute arendamise projekti võimalikult kiirest käivitamisest. Loodetavasti saab ühisettevõte asutatud ja selle kasuks hoonestusõigus seatud juba lähikuudel ning projekteerimise järel saab ehitustöödega juba järgmisel kevadel algust teha.

Daniel Sepp: Kadriorg, võta rahus!

admin — Sat, 28 Aug 2010 20:53:09 +0000

President Toomas Hendrik Ilves

Enne kui hakkata suuri sõnu rääkima, teeme väikese tagasivaate eelmisesse nädalasse ning räägime sellest, millest see kõik alguse sai. Eesti Päevaleht oli minule teadaolevalt esimene, kirjutades Toomas Hendrik Ilves oli paar tundi haiglas jälgimisel. Kui ajakirjandus ei ole sellest tuld võtnud ning hakkanud Presidendi Kantseleid survestama, oleks meil täna rahu majas, kuid survest ajendatuna pidi Kadriorg vastama. Nii saimegi peagi kuulda, et President tundis ennast vaid halvasti, mistõttu Kadriorg vaikis.

Miks seda küll kirjutada vaja oli ja veel sellise pealkirjaga, ma muidugi ei mõista, kuid sellele vastas omakorda politoloog Rein Toomla, kes hiilgas mõniaeg varem hullumeelse mõttega Reformierakonna ainuvalitusest pärast 2011. aasta esimest märtsi pühapäeva.

Niisiis avaldas Toomla arvamust artiklis Mis juhtus president Ilvesega?, kus sõnas, et Kadriorg pidanuks igast väikesest presidendi erakorralisest liigutusest teavitama. Tema seisukohal oli riik selle aja juhita ning asepresidendi puudumise tõttu oli see olukord pea katastroofiline, sest riigipea mõjutab igapäevast riigielu. Kusjuures peale Toomla on keegi ajakirjanik rääkinud selle loo ümber selles artiklis niimoodi, et tundub, et meie president vaevles raskekujulise pohmelli või joobe all.

Kuid Eestis muretsetakse väga presidendi tervise pärast ning seetõttu lõi Õhtuleht täna veel kaks artiklit samal teemal. Nii meenutati, kuidas 2006. aastal ütleks presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves Eesti Päevalehele, et peab riigipea tervist oluliseks ning kiiresti sündis artikkel teiste presidentide tervisest.

Ma ei ole nõus Rein Toomlaga. President küll mõjutab igapäevast riigijuhtimist, kuid üldiselt mitte öisel ajal ning vaevalt, et tema tervisel midagi väga viga oli. Kuid tulles tagasi selle mõjutamise juurde, siis on tähelepanuväärne, et meie Põhiseadus ei anna just väga palju võimu presidendile.

Rein Toomla oli enda sõnade kohaselt peaaegu, et paanikas, kui sellest kuulis ja mõtles kohe, et asepresidenti meil ka ei ole, et mis nüüd saab. Rahu! Meil on Riigikogu esimees, käes äärmisel juhul täidab presidendi rolli ning meie president ei ole kaugelti mitte suremas! Kuni ta seda ei ole, siis võib tema kantselei rahus edasi magada ning mitte pressiteateid loopida.

Minu meelest oleks natukene naljakas, kui Peaministri büroo teataks igakord, kui Andrus Ansip trenni läheb, et nüüd on valitsus juhita või peaks mees määrama enda asemele ajutiselt kellegi. Ma saan aru, et Ansipi puhul kehtib “on või ei ole – vahet pole” skeem, kuid näitena sobib peaministri ametikoht küll. Olen veendunud, et nii presidendil, peaministril või ükskõik millisel valitsusliikmel kui ka linna- ning vallajuhtidel on tulnud ette erakorralisi pesuruumikülastusi. Selleks ajaks ju endale asendajat ei ole mõttet määrata?

Muidugi võib tõstatada teema sellest, et ta sai tegelikult palka selle aja eest, mis ta oli haiglas ning kohustusi ei täitnud, kuid samalajal on küsimus selles, et mis mehel ikka teha oli? Usun, et elu läheb sama rada edasi ning kuni meie president elus ja enda ameti juures on ei tasu sellest rääkida.

Soovin härra president Toomas Hendrik Ilvesele head tervist ning kõikidele tema alluvatele rahulikku närvi ning mitte allumist provokatsioonile. Riigigkogu fraktsioonidel palun asepresidendi loomise eelnõud mitte algatada ning ka Rein Toomla võib rahus magada. Mõne aja eest sai Evelyn Ilves just kiita enda abikaasa hea tervise eest. Usun minagi, et kõik on korras või vähemalt aastani 2011 kannatame me ära.

Jõudu, härra President!

Filed under: Ajakirjandus, Ühiskond Tagged: Andrus Ansip, Õhtuleht, Delfi, EPL, Rein Toomla, Toomas Hendrik Ilves

Selgituseks Katrin Saksale

admin — Fri, 27 Aug 2010 11:26:00 +0000

Sotsiaaldemokraat Katrin Saks pahandab Delfi portaalis ja väidab, et „Parteijuhi Jüri Pihli asumine Tallinna abilinnapea kohale polnud hea mõte, kuna ta jääb linnapea Edgar Savisaare varju“. Ka televisiooniuudistes on tõstatatud küsimus justkui oleks ühe partei esimehe töötamine teise parteijuhi alluvuses lausa ennekuulmatu.

Tegelikult see nii ei ole. Näiteks Sotsiaaldemokraatide esimees Ivari Padar oli minister Ansipi valitsuses, seega töötas peaministri otsealluvuses. Oleks pidanud olema vähemalt riigikogu esimees! Ometigi ei tulnud tookord sellist küsimust kellelegi pähegi. Isegi mitte Padarile enesele.
Parteide esimeeste kohta niipalju, et mõistagi võib olla üks partei esimees linnapea ja teine abilinnapea, täpselt samuti nagu üks neist on peaminister ja teine minister. See ei ole mingi erand, vaid pigem reegel kõigis koalitsioonivalitsusega demokraatlikes süsteemides, sealhulgas ka Eestis. Võib ka vastupidi. Laaril näiteks ei ole valitsuses üldse mingit ametit. See oli ikkagi sotsiaaldemokraatide endi valik, kas nende esimehest sai abilinnapea või midagi muud.

Muidugi ei ole võimatu, et ka sots võib olla kaolitsiooni juht ja peaminister, nagu seda oli omal ajal Andres Tarand, aga siis peab neil olema ka hoopis rohkem mandaate ja laiem kandepind riigikogus või linnavolikogus. Katrin Saksa oma parteiliidri vastu suunatud väljaastumine seda kandepinda küll kuidagi ei laiendanud.

Kõne Tallinna Raekojas rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenud Tallinna õpilastele

admin — Thu, 26 Aug 2010 13:05:02 +0000

Head kaaslinlased, olümpiaadide medalistid, lapsevanemad, juhendajad, koolijuhid!
Tallinn on üks väheseid paiku maailmas, kus linn avalikult austab oma inimesi tarkuse pärast. Mujal pälvitakse avalikku tähelepanu iludusvõistluse, spordivõistluse, laulukonkursi võitjana. Meil on tavaks saanud tunnustada tallinlasi tarkuse eest.
Igal 15. mail, Tallinna päeval, annan ma Poska majas üle linna stipendiumid tublimatele üliõpilastele. Tänavu pälvis selle tunnustuse 10 tudengit Tallinna Tehnikaülikoolist, 10 tudengit Eesti Mereakadeemiast ja 8 tudengit Tallinna Ülikoolist.

loe edasi

Kas Reformierakond üritab valetamisega ennast pildile upitada?

admin — Thu, 26 Aug 2010 07:16:00 +0000

Tallinna abilinnapea Taavi Aasa sõnul põhineb reformierakondlasest linnavoliniku Valdo Randpere tänane kirjutis linnahalli lepingu kahjulikkusest ilmselt lihtsal inimlikul kadedusel, et ükskord ometi linnahalliga midagi edasi liigub. „Randpere väited, millega ta oma arvamust õigustab, on selgelt valed,“ sõnas Aas.

Väide sellest, et linnahalli asemele võiks tulla hiigelkasiino on vale, sest Tallinna volikogu poolt 8. aprillil 2009 heaks kiidetud eelleping sätestab üheselt, et linnahall peab säilima. Samuti on selles lepingus kirjas, et linnahalli suur saal tuleb kontserttegevuse jaoks renoveerida. Veelgi enam, täna volikokku saadetud lepingu täiendused räägivad sellest, et võimaliku meelelahutuse (mis ei tähenda sugugi mitte ainult kasiinot) pindala kogu kompleksist võib olla 10 %. Kusjuures, eelkõige näeme me meelelahutuse seostamist ehitatava hotelliga. Eellepingu punktid 3 ja 5 sisaldavad otseselt kirjeldust mida linnahalli territooriumil arendama hakatakse. Kahju, et Valdo Randpere pole lugenud lepingut, mida ta arvab heaks arvustada.
Vale on see, et Tallinna linn võtab endale nende lepingu täiendustega mingeid kohustusi. Lepingus fikseeritakse alused, millelt hakatakse ühisettevõtet looma. Linn saavutab oma 50 % osaluse läbi hoonestusõiguse tasude ehk siis otseselt ettevõtte loomisel rahalist sissemakset tegemata. Selleks, et teine pool saavutaks sama suure osaluse, peab ta tegema sissemakse.
Randpere väidab, et 50 % osalust on vähe. Ma ei arva, et linahalli kordategemine ja hiljem opereerivast ettevõttest 50 % omamine on vähe. Seda enam, et rahandusminister Ligi on öelnud, et linnahall ei kuulu valitsuse, sealhulgas ka Reformierakonna prioriteetide hulka.
Me ei ole kunagi taotlenud linnahallile 2,8 miljardist garantiid. 2,8 miljardit oli kogu OPICu (Ameerika Ühendriikide Eravälisinvesteeringute Korporatsiooni) pakutud investeeringumaht. Seda oli aga tunduvalt enam, kui ainult linnahalli vajadus.
Millel põhineb Randpere väide, et riigi garantii on endiselt lepingu aluseks? Ilmselt ei ole Randpere lepingut lugenudki, sest sellist punkti seal ei ole.
Randpere räägib pooltõdedes, väites, et ettevõtte juhatuse liikmeid peab linn toetama. Miks ei räägi ta sellest, et tulevases ettevõttes peab teine pool toetama nõukogus linna kandidaati?

„Kui ärimees Randpere ei pea seda lepingut linnale kasulikuks, siis miks ei paku ta midagi paremat välja?“ küsib abilinnapea Aas.

Kas Reformierakond üritab valetamisega ennast pildile upitada?

admin — Thu, 26 Aug 2010 07:16:00 +0000

Väide sellest, et linnahalli asemele võiks tulla hiigelkasiino on vale, sest Tallinna volikogu poolt 8. aprillil 2009 heaks kiidetud eelleping sätestab üheselt, et linnahall peab säilima. Samuti on selles lepingus kirjas, et linnahalli suur saal tuleb kontserttegevuse jaoks renoveerida. Veelgi enam, täna volikokku saadetud lepingu täiendused räägivad sellest, et võimaliku meelelahutuse (mis ei tähenda sugugi mitte ainult kasiinot) pindala kogu kompleksist võib olla 10 %. Kusjuures, eelkõige näeme me meelelahutuse seostamist ehitatava hotelliga. Eellepingu punktid 3 ja 5 sisaldavad otseselt kirjeldust mida linnahalli territooriumil arendama hakatakse. Kahju, et Valdo Randpere pole lugenud lepingut, mida ta arvab heaks arvustada.
Vale on see, et Tallinna linn võtab endale nende lepingu täiendustega mingeid kohustusi. Lepingus fikseeritakse alused, millelt hakatakse ühisettevõtet looma. Linn saavutab oma 50 % osaluse läbi hoonestusõiguse tasude ehk siis otseselt ettevõtte loomisel rahalist sissemakset tegemata. Selleks, et teine pool saavutaks sama suure osaluse, peab ta tegema sissemakse.
Randpere väidab, et 50 % osalust on vähe. Ma ei arva, et linahalli kordategemine ja hiljem opereerivast ettevõttest 50 % omamine on vähe. Seda enam, et rahandusminister Ligi on öelnud, et linnahall ei kuulu valitsuse, sealhulgas ka Reformierakonna prioriteetide hulka.
Me ei ole kunagi taotlenud linnahallile 2,8 miljardist garantiid. 2,8 miljardit oli kogu OPICu (Ameerika Ühendriikide Eravälisinvesteeringute Korporatsiooni) pakutud investeeringumaht. Seda oli aga tunduvalt enam, kui ainult linnahalli vajadus.
Millel põhineb Randpere väide, et riigi garantii on endiselt lepingu aluseks? Ilmselt ei ole Randpere lepingut lugenudki, sest sellist punkti seal ei ole.
Randpere räägib pooltõdedes, väites, et ettevõtte juhatuse liikmeid peab linn toetama. Miks ei räägi ta sellest, et tulevases ettevõttes peab teine pool toetama nõukogus linna kandidaati?

„Kui ärimees Randpere ei pea seda lepingut linnale kasulikuks, siis miks ei paku ta midagi paremat välja?“ küsib abilinnapea Aas.

Kas sotsid ikka veel armastavad Reformierakonda?

admin — Wed, 25 Aug 2010 13:32:00 +0000

Sotsiaaldemokraadid tõugati Rakveres võimult Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt. Sellega on sotsid kaotanud oma viimase linnapea – Rannar Vassiljevi.

Aga Rakveres toimuv ei ole üksikjuhtum. Meenutagem, et veidi enam kui aasta tagasi juhtis Vabariigi Valitsust kolmikliit: Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja IRL. Ning just tänased võimuparteid olid need, kes lõid sotsid Toompea valitsuskoalitsioonist minema. Järgmiseks kukutasid Reform ja IRL 2009. aasta lõpus Võru sotsist linnapea ning nüüd toimub nende samade parteide juhtimisel Rannar Vassiljevi mahavõtmine Rakveres. Nii Toompeal, Võrus kui Rakveres on kõik toimunud ühesuguse käekirja järgi: pärast sotside eemale peksmist, on IRL ja Reform moodustanud kaksikvalitsuse.

Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu usaldamine maksis sotsidele Vabariigi Valitsuse ministrid ning Võru ja Rakvere linnapead. Jääb mulje, et reform ja IRL kasutasid ja vajasid sotse ainult nii kaua kuni olid ise saanud piisavalt tugevaks, et kahekesi saaks mõnusalt ja segamatult parempoolselt edasi juhtida.

Seda enam paneb mind imestama, et Sotsiaaldemokraatide aseesimees Indrek Saar ei osanud seda siin Rakveres ette näha. Lääne-Virumaa koos selle keskusega on ju teatavasti Saare valitsemise kants, mille eest pidavat tema hoolt kandma ja asjad kontrolli all hoidma.

Sotsid võitsid valimised Rakveres, nad said kõige aegade parima tulemuse. Moodustasid võimuliidu IRLi ja Reformiga ning esimest korda said sotsid Rakveres oma linnapea. Kuid üheksa kuuga lasid sotsid kõik võidušansid käest. Tekib küsimus, et kuidas nii lühikese aja jooksul on võimalik kõik kaotada?

Kuuldavasti Reformierakond, eesotsas Jaadlaga, ostsid üle kolm Rakvere linnavolikogu sotsiaaldemokraadi fraktsiooni liiget – Roman Kusma, Marti Kuusik ja Neeme-Jaak Paap. Selline ülejooksmine näitab eelkõige just Indrek Saare nõrkust ja suutmatust asju kontrollida. Ainult, et sel korral oli oskamatusel väga kallis hind - Saare õpilane ja protege (kaitsealune) pidi Rakvere linnapea kohast loobuma.

Kas tõesti sotsid veel armastavad Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu? Neid on ju nii lühikese aja jooksul, nii palju tüssatud, ära kasutatud ning lõpus võimu juurest ära aetud. Sotsid on kaotanud tänaste võimuerakondi usaldades kõige mõjukamad ametikohad (ministrid, Võru ja Rakvere linnapead), mille kaudu oleks võimalik maailmavaatelisi põhimõtteid ellu viia.

Öeldakse, et inimesed õpivad oma vigadest. Usun, et ka parteid on suutelised õppima oma vigadest. Võib-olla hakkavad õppima nüüd lõpuks ka sotsid – sest kui kaua ikka võib ühte ja samasse ämbrisse astuda. Aga seda näitab siiski aeg ja õpitulemusi saame näha juba pärast 2011.aasta Riigikogu valimisi.

Minul on usk sotside õppimisvõimesse olemas. Loodan, et nad senistest kaotustest hoolimata end kokku võtavad ning mõistavad, et parempoolsed parteid on nende vastu ainult seni kaua head ja „hoolivad“ kuniks saavad sotsidel naha üle kõrvade tõmmata.

Artikkel ilmus 12.augustil Õhtulehes http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=390229

Kommentaare suvisele majandusprognoosile

admin — Wed, 25 Aug 2010 12:54:00 +0000

Rahandusministeerium avaldas täna suvise majandusprognoosi. Pärast eelmise aasta 15-protsendist majanduslangust on kasvule pööramine kahtlemata positiivne sündmus. See oli ju Euroopa mõistes väga äkiline langus ja kindlasti on teatud kergendus, et see langus on hetkeks läbi.

Kuid küsimus on nüüd ennekõike selles, millal selle kasvu tulemused jõuavad reaalselt inimesteni. Euroopa tasandil võttes on paariprotsendine kasv aastas keskpärane tulemus. Me peame arvestama, et tööpuudus on kindlasti paljudel hinge peal. Mida Eesti praegu vajab, on selline kasvutempo, mis loob uusi töökohti. Paariprotsendine kasv reeglina pole piisav selleks, et luua uusi töökohti. Järelikult ei piisa sellest, kui valitsusel on SKP kasvatamise poliitika ning eelarve tasakaalustamise poliitika. Vaja on ka tööpoliitikat ja siin on ju Tartu ülikooli teadlased teinud päris palju ettepanekuid, kuidas tööhõivet kasvatada. Nii et jah, kasvule pööramine on hea uudis, aga me vajame sellist kasvu, mis looks ka töökohti ja sinna on veel maad minna omajagu.

Prognoosile on lisatud ka ajakirjanikele pressikonverentsil esitatud slaidid.

Kohe avaslaidil teatatakse:
Majanduskasv 2% aastal 2010 ja 3,6% aastal 2011 on hea tulemus võrreldes teistega

Kes on küll need teised? Kas riigid, kelle majandus kukkus möödunud aastal kolm-neli korda vähem kui Eestil ja aastases võrdluses kasvuprotsente saada on märksa keerulisem? Kas sellisel juhul peaks meie üliränka kukkumist möödunud aastal pidama riigimehelikuks tarkuseks, et nüüd paremad välja paista?

Teine huvitav teemaarendus puudutab jätkuvat inflatsiooni. Majandusprognoosi põhijoonte all teatatakse inflatsiooniteemalises slaidis, et 2010. aasta inflatsioon on oodatust kõrgem tooraine ning ilmastiku mõjude tõttu. Alles kahekümnendas slaidis tunnistatakse, et mõju on ka kaudsete maksude tõstmisel. Jah, kui tabelites on näha, et nii jaemüük, netopalk kui eratarbimine on endiselt allpool 0-joont ehk negatiivne, siis pealkirjas teatatakse, et
Eesti tarbija usk riiki on taastunud.

Ilmselt rõõmustatakse selle üle, et käibemaksu laekub enam, kuid seda ei laeku siseturu taastumise, vaid käibemaksu 2 protsendilise tõusu tõttu.

Veel manipuleerivam on slaidi pealkiri - 5000 uut palgasaajat kvartali jooksul.

Igaühe üle neist viiest tuhandest on mul hea meel, kuid kui tegelik tööpuudus on üle saja tuhande ning ainuüksi juulis registreeris end uue töötuna 6400 inimest, siis on see number majanduskasvu tingimustes murettekitavalt väike.

Alarmkellad peaksid kõigil, kes vähegi Eesti tulevikust hoolivad, helisema panema slaid nr 19 – tööpuudus alaneb, aga soovitust aeglasemalt. Selles nenditakse, et võrreldes 2008. aastaga on 60 tuhat töökohta jäädavalt kadunud. Rängem ennustus on aga see, et möödunud, mitte enam nii hea aasta palgasaajate tasemeni küündime alles 4 aasta pärast. Mis neid möödunud aastal tööta jäänud inimesi seni ootab??

Sain aru, et pressikonverentsil teatati, et töö kaotanud inimesed on niikuinii oskuste ja hariduseta. Ma ei ole nõus. Arvestades kui hästi haritud ja kõrge tööeetikaga rahvas Eestis on, võiks tahta märksa paremaid tulemusi Euroopa tasemel. See prognoos pakub aga vaid punaseks alarmlipuks jäämist tööpuuduse küsimuses.

Evelyn Sepp: kuidas Eesti Valitsus börsi kontrollis

admin — Wed, 25 Aug 2010 12:24:00 +0000

Tänagi elab Saaremaal üksjagu inimesi, kes on ilmselt kõigutamatult veendunud, et taasiseisvusaja "suurim poolriiklik" kuritöö oli V.Leedo laevade väidetav jäätee purustamine paar aastat tagasi.

Jää, jäätee, tee. No kui see nii oli, siis nörritav lugu tõesti. Mina saarlane ei ole ja seda kommenteerida ei oska.

Aga võrreldes selle pahateoga kui see seda oli, on elektribörsil toimuv ikka tõeline kuritegu. Pärast elektrihinna kosmoses käimist, mis olevat johtunud elektribörsi "anomaaliast", hakkavad ka Eesti inimesed virisema ikkagi päris probleemide pärast ... Olen selles kindel kui kalju.

Mõelgem korra - elektribörsil, mis on nüüd meie elektrihinna määramisel A ja O, maksis megavatt-tund elektrit enam kui 5 tunni jooksul 2000 eurot (31 293 krooni).

Samas - keegi pole süüdi, kõik olid põõsas kui pauk käis ja pole välistatud, et nüüd nii hakkabki olema!

Muidugi on tore teada, et majandusministeerium samuti asja vastu huvi tunneb. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel sõnul ongi vaja leida vastused küsimustele, kuidas sai võimalikus asjaolu, et ligi pool Narva jaamade võimsusest oli korraga remondis, miks ei kasutatud turul olnud tunduvalt odavamaid Leedu tootjaid ja kuidas üldse leidus turuosalisi, kes olid nõus niivõrd kõrge hinnaga elektrit ostma.

Muu hulgas soovib minitseerium välja selgitada, kas hinnatõusu taga võis olla turuosaliste poolne turu manipuleerimine.

Head küsimused igati.

Huvitav lihtsalt, kas ministeerium hakkab sedavõrd kangelaslikult elektrihinna ja kõigi muude hindade vastu võitlema ka siis, kui ka ülejäänud Eesti riigi omandis olevate infrastruktuuriettevõtete aktsiad börsile jõuavad. Majandusministri Juhan Partsi kodupartei on seda ju aastaid soovinud ...

Muide, selle elektrituru ja -börsinduse valmisküpsetanud osalised on mingil imelikiul põhjusel seotud kõik ühe kindla parteiga ja ootan põnevusega, kuidas leiab ministeerium vastuse eriti sellele viimasele küsimusele, et miks küll osad turuosalised nii põhjendamatult raha põletasid, et seeläbi lausa börsihindu oli võimalik manipuleerida.

Tõesti põnev!

Oodates tõsist maksudebatti

admin — Wed, 25 Aug 2010 08:25:00 +0000

Arvamus ilmus 24.08.2010 Postimehes.

Astmeline tulumaks on progressiivse maksusüsteemi üks võimalik rakendus üksikisiku tulult tulumaksu arvestamisel, mida Eesti Keskerakond esitles enne 2003. aasta Riigikogu valimisi, olles sellest rääkinud ka juba enne 1999. aasta Riigikogu valimisi. 2010. aasta juunikuus esitati Riigikogule taas astmelise tulumaksu eelnõu, kuid mis rahandusministri ettepanekul juulikuu keskel valitsuses tagasi lükati. Esitatud eelnõu järgi oleks senine tulumaksu määr 21% asendatud tulumaksumääradega, mis on maksustavalt aasta tulult kuni 70 000 krooni 18%; 70 001 kuni 250 000 krooni 26% ja alates 250 001 krooni 33%. Nimetatud maksuastmete puhul maksustatakse kõrgema maksumääraga vaid tuluastme piiri ületav tuluosa. Seega oleks eelnõu rakendamine toonud kaasa vaesema elanikkonnakihi maksukoormuse vähenemise.

Kuigi suurema sissetulekuga inimeste jaoks on kõrgemad maksud iseenesest ebameeldivad, hüvitab selle ebameeldivuse neile tugevam riik, mis toimib korralikult ja suudab rohkem teha oma majanduse ülesturgutamiseks. Korraliku sissetulekuga kodanikul on vähe kasu madalast tulumaksust, kui kiirabi ei sõida, politsei ei valva, tasuta haridus kaob minevikku või asfaldiauke ei lapi keegi. Samal ajal, kui riigi heast toimetulekust võidavad aga kõik, k.a ettevõtlus, sest siis on riigil rohkem võimet soosida alustavaid ettevõtteid ja panustada uute projektide toetuseks. Senisest progressiivsem tulumaksusüsteem aitaks tasandada sissetulekute ebavõrdsust, vastupidine strateegia viib ebavõrdsuse ja ebastabiilsuse edasisele kasvule.

Olemasoleva süsteemi pooldajate üks põhiargumente on see, et Eestis kehtiv süsteem on läbipaistev ja lihtne. Tegelikult on reaalsus hoopis vastupidine, sest kodanikelt võetakse makse (tulumaks, käibemaks, aktsiisid) sellisel segasel moel, et ühelgi tavalisel inimesel pole mingit ülevaadet sellisest keerulisest süsteemist ja enda tegelikust maksukoormuse suurusest. Tasub ka meenutada, et enne 1940. aastat kehtis Eesti Vabariigis üle kümne maksuastme, sarnane süsteem kehtib hetkel nii Rootsi Kuningriigis kui ka Soome Vabariigis.

Suurema varaga inimene vajab ka tegelikult oma varale rohkem riigi kaitset. Selleks asuvad ka väga rikkad inimesed elama stabiilsetesse – astmelise tulumaksuga – riikidesse. Järelikult, astmeline tulumaks mitte ei peleta rikkaid, vaid tõmbab neid ligi. Fakt on ka see, et millal iganes on ebavõrdsus ühiskonnas kasvanud enamikule talumatuks, on sellele järgnenud ettearvamatud arengud. Astmeline tulumaks on üks vahendeid ühiskonna stabiilsuse tagamiseks, väidetavalt parim võimalik meetod tulu ümber jaotamiseks ja oma detailsuses parem maksunduse üksikküsimuste lahendamiseks.

Väidan, et astmeline tulumaks mitte ei vähenda inimeste tahet teha tööd, vaid suurendab seda, eriti vaesemate ühiskonnakihtide hulgas. Kui niigi madalast palgast võetakse ära palju makse, ei anna see mingit tahtmist rohkem rügada. Parem teha töö juures miinimum või visata töö nurka. Kas tõesti on inimesi, kes arvavad, et õpetajad hakkavad vähem tööd tegema, sest koos astmelise tulumaksuga vähenevad tema maksud; või arvavad, et üht õpetajat paneb vähem töötama teadmine, et temast võiks kunagi saada erasektori ettevõtte juht ja et siis peab ta rohkem makse maksma? Kindlasti mitte. Tahaksin ka näha neid pangajuhte, kes teatavad, et esmaspäeviti nad enam tööle ei tule, sest maksud on liiga suured.

Probleem praeguse tulumaksu juures ongi see, et süsteem on ebaõiglane ning maksustab ühtlaselt rikkurite luksustarbimist ja vaesemate inimeste vaevu äraelamist. Majandusteaduse üks reegel on selline, et mida suurem on inimese sissetulek, seda vähem kasvab heaolu sissetuleku suurenemise puhul. Kui rikkale anda 1000 krooni, siis tõuseb sellest tema heaolu vähem kui vaesel. Kui kõrgepalgaline maksab tulumaksu, kärbib ta luksuse tarbimist, sest äraelamise standard on tal ammu juba saavutatud, kuid kui madalapalgaline maksab tulumaksu, siis teeb ta seda sõna-otseses-mõttes oma leivast.

Ajal, mil kogu kristlik maailm lähtub põhimõttest, et tugevamad peavad aitama nõrgemaid, rikkamad vaesemaid, lubab riik oma vaesematel kihtidel langeda põhja ning seda arvestades valitseb meil tõeline sotsiaalne darvinism. Leian, et aeg oleks loosungite karjumise asemel astmelise tulumaksu vastastel pea tööle panna, lõpetada tühjade loosungite karjumine („Ansip: astmelisele tulumaksule ei, 5 korda ei, 15 korda ei!“ Delfi 15.07.) ja alustada ühiskonnas tõsisemat debatti maksude teemal.

Omavalitsuste ja Eesti riigi suhted (parandus: keskvõimu suhted)

admin — Tue, 24 Aug 2010 08:44:16 +0000

Kas teate, kui suur on Tallinna linnavolikogu? Õige vastus ei ole 79. Õige vastus on 180 (79 volinikku + 101 Riigikogu liiget), sest täpselt nii palju rahvaesindajaid võtab osa Tallinnas lahendamist vajavate küsimuste otsustamisest. Kui Tallinnas arutatakse näiteks haldus-territoriaalseid küsimusi ja linnaosade piire, püütakse Riigikogus sätestada neid teemasid Soolise võrdõiguslikkuse seaduses; kui Tallinn kehtestab mõne kohaliku maksu, ruttab osa riigikogulasi selle maksu tühistamiseks seadust muutma.

loe edasi

Kuninglik jaht Maarjamaale!

admin — Mon, 23 Aug 2010 17:49:00 +0000

Tutvusin hiljuti enda jaoks huvitava jahiliigiga nagu jaht kullilistega. Jahis kasutatakse abilisena kotkast, stepipistrikut või muud kullilist. Kohtudes poliitikuna Eesti ornitoloogiaühingu esindajatega, avastasin enda jaoks üllatusega, et Eestis peagu ainsana EL riikide hulgas on keelatud sisuliselt jaht, kus saaklooma püüdmiseks kasutatakse linde. Isiklikult arvan, et jahti röövlindudega võiks ka Eestis lubada. See oleks oluline jahiturismi arendamise osas. Loomulikult peaks selleks tegema vastavalt korrektsed ettepanekud EV seadustesse. Sügisel on Riigikogu just arutamas uut jahiseadust. Osalesin mõni aeg tagasi Lasnamäel jahi immitatsioonil, kus jahilinnuks oli stepipistrik.

Hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse üle

admin — Mon, 23 Aug 2010 07:24:00 +0000

Sellel pildil rõõmustan juba ette maitseelamuse üle. Olen kätte saanud otse pannilt tulnud „kalahamburgeri“, mille põhikomponent (kes pildil varjab end häbelikult saiaviilude vahel) on värskelt püütud Liivi lahe rannakalurite poolt.
Väga maitsev oli.

Kogu see pidu ja pillerkaar toimus 20. augustil Tahkuranna vallas hapukurgipäevade raames.
Veider viis taasiseseisvumispäeva tähistada? Nii pärisid minult ka kaks Hollandi rännumeest, kes sinna juhtumisi sattusid, et kas selline ongi teie traditsioon? Aga miks ka mitte? Kui jõululaual on kohustuslik verivorst ja seapraad ning jaanipäeval šašlõkk, siis 20. augustil sobib hea värske Eesti toit vabas õhus. Näiteks kalahamburger ja mustikakook.
Käisin taasiseseisvumispäeva hommikul Tori sõjameeste mälestuskirikus jumalateenistusel. Minu meelest kena komme tänada ka selle eest, et 19 aastat tagasi saime iseseisvuse taastatud veretult. Kuid kuigi kirik oli rahvast täis, olid nad enamasti vanemas keskeas ja sellest veel vanemadki. Alles Tahkuranna rahvapeol oli pilt selline nagu pidupäeval olema peab – palju lapsi ning peresid, vanaemasid ja vanaisasid ka.

Nõustun täiesti Heinz Valguga, et 20. augusti tuleks pidulikult ja rõõmsalt tähistada. Üks korralik rahvapidu, kas linnapargis või simman külaplatsil, mis kulmineerub veel ühislaulmisega, on võrratu viis rõõmustada iseseisvuse üle.

Heinz Valk:

«Inimestel peaks olema hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse peale
mõeldes»

Laulmine on 20. augusti tähistamisesse juba sisse kodeeritud. Oli ju veretu iseseisvuse taastamine pika ettevalmistuse tulemus, mille eellukku kuuluvad kindlasti ka laulva revolutsiooni säravamad päevad.

Kirjutasin tõsisemaid mõtteid taasiseseisvumisest ka Pärnu Postimehes, neid saab lugeda siit

Parempoolne tsensuur eemaldas keskerakondlase arvamusloo

admin — Sun, 22 Aug 2010 14:59:00 +0000

13. augustil juhtus minu heal kolleegil ja erakonnakaaslasel Jaanus Riibel kummaline lugu Eesti Päevalehega. Tema arvamuslugu eemaldati Eesti Päevalehe Online'ist, kuna „ülevalt“ tuli käsk see maha võtta - arvamuslugu Igor Gräzini räpase sõja tagamaadest. Kas tõesti on Eestis algamas taas vaikiv ajastu ning edaspidi lubatakse kirjutada ainult sellest, mis valitsevatele võimuparteidele (Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule) sobib?

Avaldan Jaanus Riibe arvamusloo enda ajaveebis, et Eestis sõnavabadust suurendada ning lubada seeläbi lugejatel otsustada, kas oli ikka õige Jaanus Riibe arvamuslugu eemaldada?

Täpsem selgitus koos tõendusmaterjalidega Jaanus Riibelt on siin:
http://jaanusriibe.blogspot.com/2010/08/eesti-paevaleht-kehtestas.html

Jaanus Riibe arvamuslugu -

Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 a. hakkas mulle Õhtulehes silma Reformierakonna ja Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud poriga pilduv artikkel Tallinna linna suunal. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt mainitud erakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale ei ole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest. Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on olnud just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru maksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.Mõeldes Gräzinile meenub mulle 2004. aasta suvi - mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: “Vaata mind ja veendu – ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene – saada mind siit minema!” Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba ammu-inimesi-äraväsitanud mustamiskampaaniat?Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega – püüdsin teda kuidagigi mõista ja aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid?

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest – enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. kuni 1990. aastani Eesti Kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes 1978. kuni 1984. aastani ning ka 1991. aastal NSVL-i Ülemnõukogusse ja 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule“ mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.

19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa – ja Res Publica lehel Margus Tsahkna (arvamusloos: “Igor Gräzin ja kommunismi võit“), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid tema tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa – ja Res Publica koduleht).

Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga

Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003. aastal kirjutab Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelane ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000 kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrge joobega inimese roolist tabamine oli haruldane ning mõni teine oleks sellise joobeastmega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin ja hea, et seekord läks õnneks! 29. juunil 2005. aastal kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendi istungil oli ta juba täiesti kaine. Lugu lõpeb tunnistusega ise-enda kohta, et inimene on ju teatavasti idioot! (29.06.2005, SL Õhtuleht)Viimasest ajast võime ajakirjandust leida Gräziniga seoses selliseid pealkirja nagu: „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures“ (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda, ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale-majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009. kirjutab SL Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.17. juunil 2010. aastal avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on riigikogust kevadel enim puudunud just reformierakondlane Igor Gräzin. Murelikuks teeb selle juures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik“). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja-rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus, miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab? Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke? Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?

Edgar Savisaar: vaja on maarahva kongressi!

admin — Fri, 20 Aug 2010 20:07:10 +0000

Maaelu on kriisis ja see süveneb iga päevaga. Riik on põllumeestele selja keeranud ja käitub põhimõttel, et igaüks vaadaku ise kuidas toime tuleb. Põllumees on visa ja ei murdu kergelt, kuid täna vajab ta tuge. Keskerakonna ja mitmete maarahvast ühendavate organisatsioonide eestvõttel 8. oktoobril korraldatav Maarahva V Kongress on võimaluseks üheskoos pöörata uus lehekülg ja pimeduse periood Eesti põllumajanduses asendada valguse ajastuga.

Maarahva kongressi on saatnud alati valitsuserakondade kriitika. Meenutame kasvõi esimest kongressi, kus tollane peaminister Mart Laar nimetas seda propaganda ürituseks. Loomulikult on võimuparteid, kes vähendanud põllumajandustoetusi, tõstnud aktsiise ja käibemaksu, huvitatud, et maarahvas kokku ei tuleks. Neile on vastumeelne ja tülikas, kui maarahvas ühiselt arvamust avaldab ja oma õiguste eest seisab. Kui Keskerakond teatas, et tuleb appi ja võtab kongressi taaselustamise enda kanda, siis tekitas see Reformierakonnas nii suurt hirmu, et Ansip isiklikult andis reformierakondlasele Eesti Maaülikooli rektorile Mait Klaassenile käsu üritus üle võtta ja „oravate“ valimisvankri ette rakendada.

Põllumeeste võime rahaliselt ots-otsaga kokku tulla on Ansipi lausliberaalse valitsuse ajal aasta aastalt raskemaks muutunud. Üha rohkematel majapidamistel on probleeme tehnika liisingute tasumisega ja laenudega. Pankrotid ja ühistute likvideerumised on ka põllumajanduses muutunud igapäevasteks. Ollakse sunnitud loobuma nii piimakarja pidamisest kui ka teraviljakasvatusest. Eestis on taas hakanud kasvama söötis maade hulk ja palju on seisma pandud või müüjatele tagasi antud põllumajandustehnikat.

Põllumees on kruustangide vahel

Eesti põllumees on Euroopa Liidu abirahade toel varustatud küllaltki hea ja kalli põllumajandustehnikaga. Kuid hea ja kalli tehnikaga töötamine vajab ka head hooldust ja stabiilset majanduskeskkonda. Põllumeeste sissetulekud peavad olema piisavalt kõrged selleks, et oleks võimalik kvaliteetsete masinatega toota kvaliteetset toodangut ja teha seda efektiivselt.

Täna on kahjuks olukord selline, et põllumehed ei saa oma piima, teravilja ja muu toodangu eest piisavalt head hinda. Madal sissetulek ei võimalda euroopalikul viisil oma põlde harida, tehnikat hooldada, palku teenida ja võlgu maksta. Võib ju arutada selle üle, kas tulud on liiga väikesed või kulud on liiga kõrged, kuid asjad on väga paigast ära. Majanduslikus mõttes on põllumees sattunud justkui „kruustangide vahele” ja süüdi on selles meie parempoolse valitsuse lausliberaalne majanduspoliitika ning selle tulemusena tekkinud tasakaalust väljas olev majanduskeskkond.

Raskused mitme eurotsooni riigi majanduses ja euro kui ühisraha stabiilsuse osas küsimärkide esitamine on pannud Euroopa suurriike kokkuhoiumõtteid mõtlema. Suurriikide eelarvekärped kajastuvad ühel või teisel viisil ka Euroopa Liidu eelarves, mis võib viia ka põllumajandustoetuste vähenemisele või nende ümberjagamisele. Mis juhtub meie põllumehega, kui ühel päeval ärgates kuuleb ta uudist, et Euroopa Liit on otsustanud põllumajandustoetusi vähendada või need osaliselt hoopistükkis ära võtta? Olukord on juba niigi raske, kuid kui veel raha ära võetakse, siis ei ole elulootust kuigi paljudel.

EL võib Eesti põllumehele selja keerata

Täna ei ole teatatud, et Eesti peaks põllumajandustoetustest ilma jääma või need oluliselt vähenevad. Samas Brüsseli koridorides protsessid siiski arenevad. Miks ei peaks me juba täna enda eest seisma ja võitlema nii toetuste säilumise kui ka suurenemise nimel? Valitsus puhkab loorberitel ja arvab, et selles küsimuses ei puutu meid keegi. Iga mõistusega inimene saab aga aru, et kui vanadel Euroopa riikidel saab raha otsa, küll siis ka Ida Euroopa maadel püksirihma pingutada kästakse. Ja kuna põllumajandustoetused on Euroopa Liidu eelarve suurim kuluartikkel, siis kust veel võtta, kui mitte sealt.

Eestis on suur tööpuudus ja paljudel inimestel ei ole mingitki tootlikku tegevust. Põllumehed ei jõua kuidagi oma töid ära tehtud, kuid samas ei luba nende tänased rahalised võimalused ka töötute hulgast olulist lisajõudu palgata. Miks ei võiks olla Eestis asjad korraldatud nii, et põllumees saaks töötuid oma põldudel rakendada ja töötud saaksid tööd ja leiba?

Kuid senikaua, kui meie riigis ei teki vastutustundlikku põllumajanduspoliitikat, istuvad ühed jõude ja teised tapavad ennast tööga. Ühed ei tooda midagi ja teised ei suuda kõike vajalikku tööd ära teha. Selline „inimeste raiskamine” mõjub negatiivselt meie tootlikkusele, elatustasemele ja arengule. Milleks selline rumaluse umbsõlm? Miks ei võiks riik eraldada olulisi summasid põllumehele täiendava tööjõu palkamiseks?

Võeti raha, võetakse ka turud

Parempoolne majanduspoliitika on võtnud põllumehelt raha, kuid nüüd on võtmas ka viimaseid turge. Ansipi järjekindla tegevuse tulemusena on Venemaa turud Eesti põllumajandustoodangule sisuliselt lukus. Nii teised Balti riigid kui ka ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid on meie idanaabri juurde märksa rohkem teretulnud, kui Eesti. Ansip suutis Venemaaga kaklemise tulemusena hävitada Eesti transiidi – sama saatus on tal kavandatud ka põllumajanduse jaoks.

Põllumeeste probleemidega võiks pikalt jätkata, kuid need on kõigile niikuinii teada. Ainult rikka riigi illusioonis elav Reformierakonna ja IRLi valitsus ei näe ega kuule midagi. Nende jaoks ei ole kannatav põllumajandus probleemiks. Ka surev põllumajandus ei ole neile probleem, sest mis on surnud, seda ju enam ei ole.

Erinevalt maaelu hävituskursil viibivast Ansipist mõtleb põllumees vastutustundlikult. Maamees ei tõsta rusikat rusika vastu – ei vasta kurjale kurjaga. Ta laseb lühinägelikel omasoodu ärbelda ja pühendub kogu oma hinge, maise olemise ja materiaalsed vahendid päästmaks, mida päästa annab. Inimesed tahavad süüa, põllud tahavad harimist, karjad kasvatamist ja külad elus hoidmist. Põllumees on nagu kapten laevas, kes lahkub viimasena – senikaua, kui ta vähegi liikuda suudab, ta võitleb ja seisab selle eest, et Eestimaa ei sureks.

Keskerakond ei kavatse põllumajanduse hävitamist kõrvalt vaadata

Keskerakonna poliitikud näevad võimalusi, mida saaks täna koheselt teha selleks, et maaelus toimuks täispööre paremuse poole. Me soovime, et ükski põllumees ei peaks minema magama kartuses homse päeva ees ja ühtegi Eesti põllumajandusüksust ei ähvardaks igavikku kadumine. Keskerakond ei kavatse lihtsalt külma kõhuga kõrvalt vaadata seda lausvaenulikku suhtumist, mida Reformierakonna ja IRLi valitsus igapäevaselt ellu viib ja mürgina meie põllumajanduse vereringesse süstib.

Kevadel oli Väike-Maarjas koos maarahva konverents, millest võtsid osa Keskerakonna, Rahvaliidu ja mitmete maarahvaorganisatsioonide esindajad. Konverents toimus laial ühiskondlikul alusel ja oli täiesti pädev maarahva asju ajama. Nüüd on aeg edasi läinud ja astutakse järgmine samm – 8. oktoobril tuleb kokku Maarahva V Kongress, millest peab saama pöördeline sündmus nii Eesti põllumajanduses kui ka Eesti poliitikas. Märtsikuised riigikogu valimised muudavad Eestit tundmatuseni ja Ansiplik lausliberaalsus mattub jäädavalt ajalootolmu alla. Keskerakonnal on olemas lahendused põllumeeste parema rahastatuse tagamiseks ja kaitseks majandusraskustesse sattumise korral. Nagu ka meetmed, mis võimaldaksid läbi õiglaste hindade põllumajandust arendada viisil, et taastärkaks Eesti külaelu ja tõuseks ausse maatöö.

Keskerakond ei soovi aga minna üksi ega teha põllumajanduspoliitikat omapäi. Keskerakond soovib maainimestega rääkida, nõu küsida ja oma plaane tutvustada. Kaasa tahetakse tõmmata veel mitmed erakonnad, koolid ja maaelu korraldavad organisatsioonid. Et midagi saaks tehtud tõeliselt hästi, selleks tuleb seda teha üheskoos ja kõigi tarkust kasutades. Ükski soovitus maaelu edendamiseks ei ole Keskerakonnale liiast ega vähetähtis.

2001. aastal toimunud Maarahva IV Kongressi juhatuse volitused olid määratud kolmeks aastaks. Keskerakond on enda peale võtnud kongressi taaselustamise. Oleme korraldustoimkonda kaasanud eelnevate kongresside korraldajaid ja juhte, et tagada maarahva liikumise järjepidevuse. Kongressi korraldustoimkonnas löövad kaasa esimese maarahva kongressi kaasesimees aastatel 1994-1997 Jaan Pöör ning pea kõikide eelnevate kongresside juhatuse liige Jaan Sõrra. Kongressi ettevalmistustesse on kaasatud ka mitmete maaelu ja põllumajandusega tegelevate organisatsioonide esindajad, nii näiteks kuulub toimkonda Põllumajandus-kaubanduskoja aseesimees Olev Kreen, Peipsi Kalurite Ühingu esimees Priit Saksing, Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Jüri Landberg. Viimasel Paides toimunud korraldustoimkonna nõupidamisel valiti töörühma juhtima Riigikogu maaelukomisjoni liige Arvo Sarapuu ja põllumajandusminister aastatel 2004-2007 Ester Tuiksoo.

Kui Reformierakond ja IRL on teinud kõik selleks, et hävitada elu maal, siis polegi imestada, et nad kardavad kongressi taastoimumist. Võib arvata, et seoses sellega ei avaldatud minu käesolevat artiklit Maalehes, kuigi korduvalt lubati. Kus siis veel peaks maarahva kongressist räägitama, kui mitte just end maarahva sõnumit kandvaks nädalaleheks nimetavas Maalehes?!

Riigikogu märtsivalimisteni on jäänud vaid mõned kuud ja seega peame kõik kannapöördeks Eesti poliitikas valmis olema. Saame kokku, vahetame mõtteid ja korraldame Eesti uue põllumajanduspoliitika selliselt, et me kõik sellest vaid rõõmu tunneksime. Looduses on nii seatud, et talvele järgneb suvi ja ööle järgneb päev. Ka must langusperiood Eesti põllumajanduses peab ükskord läbi saama. Läheme üheskoos edasi!

Pildil:

Keskerakonna II maaelukonverents 6. märtsil 2010 Väike-Maarjas

Kultuuripealinna Eesti-tuuri lähetusel, taasiseseisvumispäeval 2010

admin — Fri, 20 Aug 2010 15:47:56 +0000

Eesti Vabariigi taassünniga 20. augustil 1991 lõppenud laulev revolutsioon oli niihästi nime kui ka ideelise sisu poolest kultuurirevolutsioon. Me tahtsime saada oma riigis peremeheks, eelkõige oma kultuuri tegijaks.

Tallinnast saab 2011 Euroopa kultuuripealinn. Siis me tantsime, laulame, maalime ja näitleme Euroopale. Kuid minu sügavat veendumust mööda on veelgi tähtsam küsimus: mida Tallinn kultuuripealinnana annab Eestile, teeb ära Eesti heaks? Ärgem unustagem, et Euroopa kultuuripealinn oleme ainult üheks aastaks. Aga Eesti pealinn on Tallinn olnud siiamaani ja jääb selleks ka pärast.

loe edasi

Daniel Sepp: demokraatia mängimine tuleb lõpetada

admin — Fri, 20 Aug 2010 11:19:27 +0000

Eestis tegutseb terve hulk noorte- ning muid esindusorganisatsioone. Neil on enda seisukohad ning nad tihtipeale esinevad nendega meedias. Enda artikli baseerin ma Eesti Õpilasesinduste Liidu praktikale. Eesti Õpilasesinduste Liit väidab, et tegemist on Eesti suurimate hulka kuuluva noorteorganisatsiooniga ning teisalt väga laiapõhjalise esindusorganisatsiooniga. Aga kaevame nüüd natukene sügavamale.

On tuntud fakt, et ma olen õpilane ning asun alles gümnaasiumiastmesse. Mida enam võtab EÕEL sõna seda laiemalt peaks olema minu arvamus meedias ja avalikuses esindatud. Kuid kas see on ikka nii? Kurvastusega pean tõdema, et ei ole.

ERRi uudistevoost võis 18. augustil 2010 välja lugeda, et õpilased pooldavad spikrite keelustamist. Väga huvitav seisukoht, kuid mis peitub selle taga. Kui selle algataks ministeerium, siis õpilased kiidaksid kaasa. Kui selle algatavad õpilased, siis ministeerium näib noortesõbralikuna, kui selle ära teeb.

Vandenõuteooria jätkub, kui mõelda selle peale, mis on tegelikult EÕELi seisukohtade taga. Kui ministeerium (antud artiklis tegemist Haridus- ja Teadusministeeriumiga) soovis lahutada põihkooli ja gümnaasiumi, siis Eesti Õpilasesinduste Liit kiitis kaasa ning rääkis, kuidas see on platvormis sees. Kui sellest soovist loobuti, siis teatas EÕEL, et ega see nii otseslt nende soov ka ei ole.

Nimelt Eesti Õpilasesinduste Liidu seisukohad on kinnitatud Eesti Õpilasesinduste Liidu igaastasel Üldkoosolekul Haridusplatvormi näol. Kuivõrd ei ole aga kaks järjestikust juhatust, üks siis, kui seda juhtis veel Sille Lukk ning platvormi eest vastutas Kristo Peterson ning teine enne neid, suutnud platvormile heakskiitu saanud Üldkoosoleku ees, lähtutakse edasi vanast.

Probleem on selles, et vana platvorm pärineb aastast 2005 või kaugemaltki ning kindlasti on tegemist vananenud dokumendiga. Sellest lähtumine ei ole enam objektiivne, kuid parema puudumisel tuleks ju nõndaviisi käituda või leida probleemile lahendus!

Nüüd ongi leidnud EÕEL sellele lahenduse. Nimelt teatas täna Eesti Õpilasesinduste Liidu Hariduspoliitika juht Edgar Rootalu mulle telefonivestluses, et kuivõrd nad on valitud juhatus, siis on õpilased neid usaldanud seisukohtade loomisel.

Imestama paneb mind see, millejaoks raisata siis sadu tuhandeid kroone, kui tehti uuringuid õpilaste arvamusest, loodi fookusgruppe, kaasati vägagi kallist uuringukeskust Praxis ning loodi Haridusplatvormi uus versioon!? Praegu tundub, et tegemist on inimestega, kes ei saa aru, et see raha on raisatud ning vaatamata sellele, et aruandlusega saadi hakkama, on raha tegelikult tulutult ära kulutatud.

Täna juhib EÕELi juhatus Kristo Peterson – kas midagi on muutunud? Jah, on küll. Erinevalt vanadest aegadest ei osale enam mina, Daniel Sepp, ega ka mitmed teised organisatsiooni aktivistid enam selle töös. Mis on meie põhjusteks? Tsiteerides ühte organisatsioonist eemaldunud isikut: “Ma ei soovi olla vormitu organisatsiooni liige ega omada sellega mitte midagi ühist!”

Siinkohal on sel kodanikul tuline õigus, sest kes meist seda sooviks? Kas võiks normaalseks pidada olukorda, kus õpilased ei tea, mida nad arvavad? EÕEL peab seda olukorda normaalseks ning jätkab seisukohtade pliiatsist välja imemist.

Tulles aga suurema poliitilise võitluse juurde tagasi, siis on tänaste EÕELi aktivistide arusaam suurest pildist vale. Nimelt – kui Haridus- ja Teadusministeerium arvestab EÕELi ettepanekutega kisame me rõõmust ja räägime oma emmedele-issidele, kui tore on Tõnis.

Kui ministeerium meie (tegelikult nende, ma väga vabandan, aga mind see juhatus ega ükski teine küll ei esinda ega hakka esindama!) ettepanekutega ei arvesta, ütleme me, et vaata kui tore mees see Lukas on, kuid temal on ka raske ning partei juhtkond keelab tal meile vastu tulla ning raha on ka vähe ja ei saa.

Ministeeriumi jaoks igatepidi win-situatsioon. Ja tundub olevat ka õpilaste jaoks, sest igaljuhul saab võtta palju sõna ning avaldada arvamust. Kuid kas see ongi esindatus riiklikul tasandil? Kahjuks mitte, sest kuidas muidu oleks võinud tekida olukord, kus ligi 80% kunagisele küsitlusele vastanuist ei pooldanud koolivõrgureformi, kuid EÕEL siiski pooldas?

Niisiis on Eesti Õpilasesinduste Liidu seisukohad mull. Mulle on tunnistanud ka paljud Õpilasesinduste Assamblee liikmed või lihtsalt tegusad inimesed nende ridades, et sealne otsustusprotsess on veel hullem. Kui rääkida erakondade tagatubadest, kus asju väidetavalt tehakse salaja, kuid ühiskond taunib, siis katusorganisatsioonid tunduvad mulle veel õudsamad. Nad on uhked ka veel enda käitumise üle!

Selline demokraatia mängimine on tegelikult maksumaksja mõnitamine. Teadagi on fakt, et riik toetab selliseid organisatsioone miljonite kroonidega igaaastaselt ning häbi peaks olema inimestel, kes nende organisatsioonide taga seisavad ja seda raha pidevalt välja imevad riigi niigi õhukesest rahakotist.

Kui keskenduda nüüd Facebookis juhtunule, siis on naljakas, kuidas kontoris olnud inimesed mõtlesid, et peaks kiiresti minu kommentaarid ära kustutama. Mõistagi on hirmus, kui ühe juhatuse liikme profiilil toimub tuline ja argumenteeritud kritiseerimine väljamõeldud seisukohtadest.

Ja et lugu ei oleks nii depressiivne, siis väikene seik minu tänasest päevast ning kõnest Edgar Rootalule: “Kuule, sa pidi ju Liidust eemale tõmbuma, eks?” – “Ei, sa said valesti aru. Ma pidin koostöö katkestama, kuid teist kirjutamisest loobumine oleks liiga suur kaotus mulle.” Ei tundu naljakas küll, kuid kui seda illustreerida tema kaameks tõmbunud näost, mida mulle pealtnägijad kirjeldasid, siis..

Pilt: www.escu.ee (pealkiri.png)

Filed under: Õpilased, Ühiskond, Haridus Tagged: Edgar Rootalu, Eesti Õpilasesinduste Liit, Kristo Peterson, Sille Lukk, Tõnis Lukas

Miks rohelised autovaba Kalamaja eest ei võitle?

admin — Fri, 20 Aug 2010 08:16:00 +0000

Juhtusin Delfis lugema 20. juulil ilmunud arvamuslugu, kus Erakonna Eestimaa Rohelised volikogu esimees ja MTÜ Eesti Pakendiringlus teenindusjuht Andres Siplane, kes peaks olema üks tulihingeline rohelise mõtteviisi eest võitleja ja selle igakülgne propageerija, ründab linnavalitsuse autode vähendamise plaani miljööväärtuslikus Kalamajas.

Mõistan, et IRLi ja Reformierakonna liikmed on seoses Kalamaja parkimisega aktiviseerunud, kuna nad haistsid, et vastandudes linnavõimu ja mitte-autoomanikest elanikega on neil võimalus Kalamaja rahva arvelt poliitilist kasu lõigata. Nüüd on nende sekka astunud ka Toompea võimuliidu mitteametlik koalitsioonipartner Eestimaa Rohelised.

Muide, paljud neist aktivistidest ei ole üldse Kalamaja elanikud, nagu ka eelpool mainitud kirjutise autor Siplane, kes on tegelikult hoopis Pärnumaa poiss. Kalamaja sõnaõigusega elanikuks saadakse reaalselt alles siis, kui end sinna elanikuks registreeritakse.

Siinkohal hakkab silma veel üks huvitav tendents. Nimelt, olles valitsuses hakkasid sotsid minetama oma sotsiaaldemokraatlikku nägu, sest neist oli kujunemas Reformierakonna filiaal. Rohelised on minemas sama teed. Vahe on selles, et kui sotsiaaldemokraadid sisemuses teadsid, kes nad on, siis rohelised ei ole sellest siiamaani aru saanud. Kalamaja autostumise eest võitlejate sekka astudes, teenides sellega arusaadavalt poliitilisi punkte oma mitteametlike koalitsioonipartnerite silmis, näitasid rohelised, et on valmis end ja oma maailmavaadet iga kell maha müüma. Neil oli võimalus, viidates oma tõekspidamistele ja väärtushinnangutele, seekord parempoolsete mängu seekord mitte kaasa teha.

Järgides ülejäänud maailma roheliste traditsioone, peaksid nad mööda kesklinna plakatitega ringi käima ja usinalt allkirju koguma selleks, et muuta linnasüda üldse autovabaks ja seega keskkonnasõbralikumaks, nagu see on paljudes Euroopa linnades. Toon näiteks Hollandis Groeningeni või siis Rootsis Stockholmi ja Austrias Viini, kus autod ei ole kesklinna üldse oodatudki. Londoni kesklinna sõites tuleb maksta ca 200 krooni ummikumaksu. Seega, üldine suund maailma linnades on autovastasuse, mitte autosõbralikkuse poole.

Linnavalitsus peab olema linnakodanike teenistuses ja võib olla ka kompromissi vahendaja, millest kirjutab ka abilinnapea Taavi Aas oma blogis: „Tallinna Linnavalitsus võitleb kõikide tallinlaste huvide eest, sealhulgas jalakäijate ja tavaliiklejate õiguste eest. Antud kohas olukorda analüüsides on avalik võim, mis ongi selleks ellu kutsutud, et leida tasakaal erinevate osapoolte vahel, jõudnud järeldusele, et lahendades Kalamaja transpordiprobleeme ainult autoomaniku seisukohast, jäävad jalakäijad ja ratturid automaatselt kaotajateks. Sellist hinda ei saa me lubada, mistõttu oleme välja töötanud kava autode arvu piiramiseks ehk tasulise parkimise.“

Rääkides korraldatud kohtumistest, siis ei ole siiamaani selge, kas nendest võtsid osa tõelised Kalamaja elanikud või lihtsalt kohale meelitatud inimesed. Ka see küsitlus, mis Kalamajas läbi viidi, on ebausaldusväärne, sest linnavalitsusele ei ole küsitluse korraldajad ikka veel suutnud esitada andmeid, mis tõestaksid, et tõepoolest küsitleti Kalamaja elanikke. Teame aga seda, et igast küsitlusest ja kogunemisest kumab läbi IRL ja Reformierakonna vari.

On kurb vaadata, kuidas möödasõitvad autod pritsivad sogast vett Kalamaja miljööväärtuslikele majadele. Kolmandat põlve tallinlasena hindan väga Kalamaja miljööd. Vesi ei pritsi ajalooliste hoonete seintele mitte vaid sellepärast, et tänavates on augud, nagu neid võib leida kõikides Eestimaa linnades, vaid rohkem ikka seetõttu, et autode arv on viimastel aastatel pealinnas plahvatuslikult kasvanud. Teadagi ei paranda autosid täis tänavad Kalamaja miljööd mitte mingil määral. Pigem vastupidi.

Linnavalitsuse motivatsioon ei ole kuidagi parkimisrahadega seotud, sest parkimistulu sealt oleks linna parkimisest saadava kogutuluga võrreldes marginaalne. Tasu parkimise eest paneb mõtlema aga selle autoomaniku, kes Kalamajas võib-olla nii väga parkima ei peakski.

Kalamaja parkimise puhul ei ole küsimus selles, et kellel on võim ja kellel on õigus. Vaja on leida see kriitiline ühisosa. Fakt on ka see, et Tallinna linnavalitsus on oma elanike jaoks kordades rohkem kui seda on kodanikud Toompea võimukoalitsiooni jaoks, mille justkui nähtamatu liikmena figureerib ka Erakond Eestimaa Rohelised.

Loe lugu ka Delfis ja Õhtulehes.

Keskerakonna Noortekogu jagas sini-must-valgeid linte

admin — Fri, 20 Aug 2010 08:07:00 +0000

Täna hommikul jagas Keskerakonna Noortekogu Tallinna kesklinnas Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva puhul autojuhtidele sini-must-valgeid linte. Autojuhid kinnitasid lindid auto antennide või peeglite külge. Sarnane ettevõtmine leiab aset täna ka Tartus.

Kesknoorte aseesimees Vladimir Svet ütles hommikul, et ei ole otseselt oluline, kuidas kodanikud seda päeva täpselt tähistavad, vaid oluline on see, et 20. augustit tähistaks ja peetakse meeles neid tänu kellele Eesti sai vabaks.

Kesknoored rõhutavad, et ülitähtsat rolli nendes sündmustes kandis Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Keskerakonna Noortekogu peasekretär Jaanus Riibe lisas, et hoolimata sellest, et varasel hommikutunnil oli autojuhte ja linnakodanike kesklinnas vähe, võtsid kiidusõnadega sinu-must-valged lindid vastu taksojuhid, kes koheselt ka lipud antenni külge kinnitasid.

Kesknoorte hinnangul näitas hommikune ringkäik kesklinnas, et inimestel on 20. augusti 1991. aasta sündmuste tähtsus veel värskelt meeles.

Keskerakonna Noortekogu on asutatud 1994. aastal ja täna kuulub Baltimaade suurimasse noorteorganisatsiooni juba üle 5200 noore.

Pilt pärineb: google.ee-st

(http://mait.juriado.com/)

Daniel Sepp: inimesed miks te ei tegutse? vol 2

admin — Thu, 19 Aug 2010 12:44:19 +0000

Meie ehitus edeneb jõuliselt, siin Tiskre mail! Ma olen tähelepannud, et Facebookis, Twitteris ja ka siin blogis elavad mitmed inimesed sellele ettevõtmisele tuliselt kaasa, mis on väga oluline mulle isiklikult. See on kindlasti motivatsiooniks.

Eile sadas vihma ning meie ehitustööd jäid poolikuks, kuid me töötasime vaatamata vihmale edasi. Selle tulemuseks on see, et asjad hakkavad ilmet võtma ning on juba näha, kuidas sünnib meie esimene sein.

Vaatamata meie suurele entusiasmile ei toimu täna, 19. augustil aga ehitustöid. Eelkõige on põhjuseks minu haigus ning laupäeval tulevad laulukooli katsed. Üritan ennast hoida, kuid lubasin juba kõik tasa teha.

2. ehituspäev

Päeva jooksul lõime me kokku pool esimesest seinast, mis on ukse ja aknata, lisaks sellele sai tehtud kõvasti ettevalmistustöid, nagu löödud laudadest välja naelu, need kohale transporditud jala ja palju muudki!

Püsige lainel!

Filed under: Õpilased, Ühiskond, Isiklik, Kodukant, Projekt: ehitame onni!, Tallinn Tagged: Tiskre elanike MTÜ

Võimupartei poliitgrimassid

admin — Thu, 19 Aug 2010 11:20:35 +0000

18. augustil märkasin Delfis uudist kick-poksi maailmameistri liitumise kohta Reformierakonnaga. Mind ei üllatanud mitte niivõrd see, et keegi ka Reformierakonnaga liitus, kuivõrd need sõnad, mis Dmitri Vorobjovile suhu olid pandud. Partei pressiteate järgi ei saaks nagu Reformierakonda kuulumata Eestis üldse aktiivne ühiskonnaliige olla ega ka vabalt oma arvamust avaldada. Justkui kompartei ja komsomoli ajad oleksid tagasi tulnud!

loe edasi

Millal saab elekter taas majja?

admin — Wed, 18 Aug 2010 16:20:00 +0000

Sellele küsimusele ootasid vastust paljud pered Lääne-Virumaal pärast 8.augusti õhtul toimunud tormi. Kahetsusväärsel kombel, ootavad paljud pered seda vastust siiani.

Ning kui mõni inimene arvab, et Eesti Energial on olemas pidev ülevaade, millises majas on elekter olemas ja millises mitte, siis ta eksib rängalt. Eesti Energia saab teavet ainult oma klientidelt.

Eilses Virumaa Teatajas kirjutas Eesti Energia Jaotusvõrgu juhataja Tarmo Mere. „Madalpinge riketest (külade, alevike riketest – täpsustus Kotkalt) saame teavet klientide kõnedest ja SMSidest, mis saabuvad meie rikkenumbril 1343, ning veebilehe kaudu edestatud rikketeadetest“.

Seega kui kellelgi on elekter ära ning ta pole veel Eesti Energiasse teatanud – haaraku kohe telefon ja helistagu 1343. Ainult nii on lootust elekter tagasi saada.

Kõlab uskumatult, aga selline on Eesti Energia töö suutlikkus.

Soovitan kõigil lugeda endise Põlevkivi juhi ja tänase Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee artiklit http://www.virumaateataja.ee/?id=300562 Selles on väga tabavalt kirjutatud Eesti Energia tööst tormikahjustuste ajal ning toodud välja põhjused, miks selline nn peata kana olukord on üldse tekkinud.

Kommentaar Eesti Päevalehe juhtumi kohta – Intervjuu Kesknädalale | 18.08.2010

admin — Wed, 18 Aug 2010 07:51:00 +0000

12. augustil ilmus Eesti Päevalehe onlainis Jaanus Riibe artikkel „Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad". Päev hiljem oli artikkel „kõrgemalt poolt" tulnud käsu peale kustutatud - niipalju siis meie ajakirjanduses kehtivast sõnavabadusest.

Kesknädal palus juhtunu kohta Jaanus Riibelt kommentaari ja loomulikult toome siinkohal ära ka keelatud artikli.

Mis juhtus Päevalehes?

Eelmisel nädalal saatsin Eesti Päevalehele oma argumenteeritud ja analüüsiva artikli Igor Gräzini senisest tegevusest, pealkirjaga „Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad". Artiklis kirjutasin ausalt asjadest nii nagu nad on ja püüdsin aru saada, miks Gräzin tegelikult nii tihti Keskerakonda mustab.

Kolmapäeval, 11. augustil sain Päevalehest positiivse vastuse, kus oli öeldud, et artikkel sobis ja nad avaldaksid selle hea meelega. Neljapäeva pärastlõunal läks artikkel probleemideta Päevaleht-online-i üles. Seda suurem oli minu üllatus, kui õhtul avastasin artikli asemel kirje „Artikkel on kustutatud".

Helistasin reede hommikul Päevalehe arvamustoimetusse, kõnele vastas Erik Rand. Toimetaja selgitas telefonis, et „ülevalt" tuli käsk artikkel maha võtta ja et sellele pandi veto peale. Küsimusele, kas selline asi on tavaline, et arvamuslugu eemaldatakse online-ist pärast heakskiitmist ja avaldamist, sain eitava vastuse - olen seega üks väheseid erandeid. Kusjuures Rand ise arvas, et artikkel oleks võinud üleval olla küll, sest oli argumenteeritud, polnud mitte kedagi kuidagi riivav ning oli peamiselt üles ehitatud ajakirjanduses juba ilmunud arvamustele ja uudistele.

Mis hinnangu sa annaksid toimuvale ja mis sa arvad nüüd ajakirjandusvabadusest Eestis?

Mind üllatas ajakirjanduse läbinähtav nõrkus - ma ei oskaks seda mitte kuidagi teisiti nimetada. Eesti Päevaleht peaks seisma selle eest, et inimestel oleks õigus arvamust avaldada, hoolimata sellest, kas üks või teine toimetaja mõne arvamusega nõustub. Kogu Eesti rahvale oleks kokkuvõttes kasulik see, kui selguks, kes on need, kes „ülevalt" käske jagavad ja niimoodi jõhkralt tsenseerivad. Kavatseme pöörduda nii Avaliku Sõna Nõukogu kui ka Pressinõukogu poole ning ootan Eesti Päevalehelt avalikku selgitust juhtunu kohta.

Tegime noortekoguga selle peale vastuaktsiooni, kus kutsusime inimesi Gräzini lugu sotsiaalmeedias võimalikult palju uuesti avaldama ja levitama. Arvan, et see õnnestus meil hästi ja sadadest blogidest seda teksti ei ole võimalik eemaldada. Võib öelda, et alates sellest päevast võitlevad ka Eesti noored sõnavabaduse ja arvamustepaljususe eest Eestis - meie algatasime selle, ja noortele läheb see korda!

Keskerakond blogi

Kunstimuuseum, kunstimuuseum

Oravast Rae vallavanema võsuke käis poes viinavargil

Mida teha kodustatud Pihliga?

Jaan Poska konverentsil 2. septembril 2010 Teaduste Akadeemias

Kõne Juhkentali Gümnaasiumi 1. septembri aktusel

Tervitus kodugümnaasiumile!

Härrased, teritage oma hügieenitarbed!

Evelyn Sepp: kunagi pole hilja vigu parandada

Evelyn Sepp: õpi ujuma ja aita ujuma õppida!

ANNA MÄRKU: Kas sulle on tehtud varikontosid?

Michael Jackson oli keskerakondlane!

Daniel Sepp: reformierakond on omadele hää

Seotud artiklid

Linnahallist saab tõeline turismimagnet!

Daniel Sepp: Kadriorg, võta rahus!

Selgituseks Katrin Saksale

Kõne Tallinna Raekojas rahvusvahelistel olümpiaadidel osalenud Tallinna õpilastele

Kas Reformierakond üritab valetamisega ennast pildile upitada?

Kas Reformierakond üritab valetamisega ennast pildile upitada?

Kas sotsid ikka veel armastavad Reformierakonda?

Kommentaare suvisele majandusprognoosile

Evelyn Sepp: kuidas Eesti Valitsus börsi kontrollis

Oodates tõsist maksudebatti

Omavalitsuste ja Eesti riigi suhted (parandus: keskvõimu suhted)

Kuninglik jaht Maarjamaale!

Hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse üle

Parempoolne tsensuur eemaldas keskerakondlase arvamusloo

Edgar Savisaar: vaja on maarahva kongressi!

Kultuuripealinna Eesti-tuuri lähetusel, taasiseseisvumispäeval 2010

Daniel Sepp: demokraatia mängimine tuleb lõpetada

Miks rohelised autovaba Kalamaja eest ei võitle?

Keskerakonna Noortekogu jagas sini-must-valgeid linte

Daniel Sepp: inimesed miks te ei tegutse? vol 2

Võimupartei poliitgrimassid

Millal saab elekter taas majja?

Kommentaar Eesti Päevalehe juhtumi kohta – Intervjuu Kesknädalale | 18.08.2010